Saastetasudele hakkab kuluma miljardeid kroone

Eesti keemiatööstuse ettevõtted eksportisid 2007. aastal kogutoodangust 81,8%. See näitab, et sel tööstussektoril ei lähe halvasti.

Näib, et seda on märganud ka keskkonnaametnikud, kelle arvates põlevkiviõlitootjad teenivad ülikasumeid. Keskkonnaministeeriumi ettevõtjatele planeeritav keskkonnatasude tõus alates aastast 2010 peaks tootjate kukrut kergendama mitme miljardi krooni võrra.

Sisuliselt kavandatakse muudatusi, mis tähendavad 2009. aastal kehtiva tasumäära kolmekordistumist 2015. aastaks.

Keemiatööstuse firmade juhid leiavad, et üldine maksusüsteem peab olema läbipaistev ja kohtlema kõiki võrdselt, kusjuures maksupoliitika ei tohi sõltuda majanduse hetkeseisust, vaid looma kindluse ja mitte halvendama ettevõtluskliimat.

Seni kehtinud seaduse ehk n-ö ökoloogilise maksureformiga toimus 2005/2006. aastal ressursi- ja saastetasude tõus selle põhjendusega, et edaspidi välditakse järske tasumäärade kergitamisi. Selle eesmärk oli hoida riigis inflatsiooni kontrolli all ning soodustada seeläbi eurotsooniga ühinemist.

Nüüd planeeritav keskkonnatasude tõstmine muudab küsitavaks Eesti eurotsooniga liitumise 2011. aastal, kuna paratamatult tõusevad põlevkivist toodetava elektrienergia ja tööstustoodete hinnad.

Eriti rängalt hakkab maksutõus mõjutama põlevkiviõli- ja kemikaalide tööstust. Nafta hind on praeguseks kukkunud alla 60 USA dollari barreli eest, kuid see ei saa olla maksupoliitika aluseks põlevkiviõlitootjate maksustamisel.

Kusjuures oluliselt eristades maksustamisega õlitootmisel tekkivat poolkoksi, mille saastetasu tõus on kavandatud juba 2010. aastaks praegusega võrreldes 7,5kordseks.

Planeeritava keskkonnatasude tõstmisega on keemiatööstusettevõtted kohustatud tegema esimesi sissemakseid kemikaalide registreerimissüsteemi REACHi nõude täitmisel.

Kasvuhoonegaaside kvootide vähendamine pole tööstuse jaoks midagi muud kui arenemisvõime pärssimine. See on Eesti majanduspoliitika tõenäoliselt kõige olulisem valupunkt. Praegu on õige aeg koputada vajalikele ustele Brüsselis ja otsida toetust põlevkivienergeetikale, sest tuumajaam on küll õige lahendus, aga esialgu siiski vaid unistus. Põlevkivienergeetikale lähema kahekümne aasta jooksul alternatiivi ei ole.

Trummi tuleb lüüa selle nimel, et me ei jääks sama õnnetusse olukorda kui Leedu Ignalina tuumajaama sulgemise tõttu.

Eesti ei peaks "energia suhkrutrahvi" hakkama maksma seetõttu, et meie poliitikud eelistavad tegeleda ekspordivõimelise tööstuse maksudega kägistamisega, selle asemel, et Brüsselis higi valada.

Ida-Virumaa keemiatööstusettevõtete 2007. aasta müügitulu oli 4,4 miljardit krooni ja käiberentaablus 16%, kokku investeeriti 0,6 miljardit krooni.

Ettevõtete areng tugineb peamiselt ekspordil, mis moodustab rohkem kui neli viiendikku kogu müügitulust. Investeeriti parimatesse võimalikesse tehnoloogiatesse, mille tulemusel kasvasid müügimahud võrreldes 2006. aastaga 16%.

Kuigi tootlikus on tõusnud, jääb see oluliselt alla ELi teiste liikmesriikide näitajatele. Vajadus efektiivsuse tõstmiseks tuleneb tootjahindade tõusust.

Samas on oluline osa keskkonnahoiuga seotud kulutustel, mis tulenevad Euroopa Liidu direktiividest. Saasteainete vähendamise kohustus ja keskkonnainvesteeringuid aastateks 2008-2009 ulatuvad praeguse kava kohaselt 2,76 miljardi kroonini.