Rogoffi kommentaar: Liialdatud depressioonihirm

Ameerika enesekindlus on kõikuma löönud. Ka järjest suurem hulk arukaid äritegelasi on hakanud kahtlema, kas USA saab oma majanduse lähiajal taas ree peale.

Professionaalsed ennustajad on lootusrikkamad, prognoosides USAle 2009. aastal ligi 1,5protsendilist SKP langust, mis järgneb sarnasele kukkumisele 2008. aasta teisel poolel. See oleks küll halb number, kuid kaugelt parem kui tavaliselt võimsa majanduslangusega seostatud 10-15protendiline langus.

Rahvas on aga skeptiline ning võib mõista, miks. USA majandus oli nii kaitsetu viimati 1970. aastatel, võib-olla isegi Teise maailmasõja ajal: finantssüsteem on hingamisaparaadi küljes, elamuhinnad jätkavad kukkumist, töötus tõuseb.

Ometi peab märkima, et kauem kui kaks aastat kestev negatiivne SKP kasv on üsna haruldane nähtus, isegi pärast panganduskriisi. Ajalooline statistika võib küll tunduda praeguses eriolukorras väikse lohutusena, kuid midagi see siiski näitab. Jaapanil võis ju 1990. aastate kriisist taastumiseks ilmatu aeg minna, kuid see oli siiski erand – kriis tabas riiki hetkel, kui Jaapani majandus pidi ennast Hiina tõusu tõttu laialdaselt restruktureerima.

USAs on teinud asjad hullemaks halvatus, mis on valitsenud kahe presidendi võimu vahelisel ajal. Finantsettevõtetele on USA poliitika praegu omamoodi õnnerattamäng: täna tuleb pankrott, homme saad väheste nõudmistega seotud laenu. Tuleb loota, et ametisse astuva Barack Obama staarmeeskond hakkab vähemalt ajama selget ja järjekindlat majanduspoliitikat. Järjekindlus üksi aitaks kõvasti kindlustunnet tõsta.

Abipaketi tähtsaim element oleks mõistlik lähenemine finantssüsteemi taaskäivitamisele. See hõlmab varade ümberhindamist vastavalt turuväärtusele, pankade restruktureerimist ja rekapitaliseerimist ning uut lähenemist regulatsioonile, mis oleks küll loominguline, ent kaitseks inimesi paremini viimase kümne aasta hulluse eest. Lisaks on vaja toetavat eluasemepoliitikat ning suurt makromajanduslikku majanduse ergutamist.

Loomulikult tunneb suur hulk liidreid, sealhulgas Saksa kantsler Angela Merkel, muret jõulise majandusliku abipaketi pikaajaliste tagajärgede pärast. See mure on mõistetav, kuid – täpselt nagu sõja ajalgi – peab lootma, et need mõjud on ajutised. Pealegi: on tegutsemisest loobumine siis praegu tõesti alternatiiv?

Enne 1950. aastaid olid SKP 15-20protsendilised aastased langused tavalised. Paljud majandusteadlased ütlevad, et me peame selle aja lihtsalt üle elama, nagu me tollalgi tegime. Majanduslangustel on oluline puhastav jõud ning need aitavad valulikke restruktureerimisi läbi viia.

Kuid tänased sotsiaalsed, majanduslikud ning poliitilised süsteemid pole vähemalt arenenud maades võimelised taluma rahuaegset SKP 15-20protsendilist langust. Sekkumisest ja majanduse jõulisest ergutamist pole pääsu. Jääb üle vaid loota, et riik saab majandusest välja pooltki sama kiiresti kui sisse.

Pealegi pole USA ainuke endas kahtlema löönud riik, kuigi üleilmne finantskriis siit alguse sai. Suurbritannia, Iirimaa ja Hispaania seisavad silmitsi sama ulatuslike finantskriisidega. Mitmed energiaekspordist sõltuvad riigid eesotsas Venemaa ja Venetsueelaga ootavad veelgi suuremaid maandumisi. Isegi kuulikindlana paistnud Hiina peab mõtlema poole aeglasemale majanduskasvule. Euroopas ja Jaapanis pole finantsjamad nii suured kui USAs, kuid langus on tabanud neidki. Kogu maailma majandus on keerulises seisus.

Kuid nii nagu optimistid olid buumi ajal liialt lootusrikkad, nii lähevad ka padupessimistid kohe saabuva depressiooni ennustamisel ilmselt liiale. 2009 tuleb raske aasta. Kuid kui meid ei taba ulatuslik tulekahju, on väga võimalik, et 2010. aastal taastub USAs, Euroopas ja Jaapanis väike ning enamikel arenevatel turgudel tugev kasv. USA majandus võib ju olla suure osa oma võlujõust kaotanud, kuid üleilmse suure depressiooni saabumiseks peaks meid tabama eriti halb õnn ning poliitikud peaksid tegema väga jämedaid vigu.

Copyright: Project Syndicate, 2009.