Pank pargib ettevõtja naha

Rootsi majanduslehe Dagens Industri analüütik Gunnar Örn kirjutas, et Rootsi pangad ehk SEB ja Swedbank peaksid Balti riikides korraldatud "peo" eest vastutama.

Niisiis on alanud paralleelselt majanduslangusega ka süüdlaste otsimise periood. Iga senise majanduskriisi puhul on leitud, et varem on kergemeelselt laenusid antud ja võetud.

Mis on aga tänaste olude Eesti-eri? Ettevõtlus on ühiskonna arengu alus. Et vabastada ettevõtja kui inimene ebaproportsionaalsetest riskidest, on välja mõeldud piiratud vastutus ehk ettevõte.

Et kui ettevõttel lähebki halvasti, ei juhtuks kõige halvem ettevõtjaga ja tal oleks julgust uuesti proovida, selle asemel et ta majanduslikult või vaimselt-füüsiliselt invaliidistuks.

Hansapangas peeti sajandivahetusel isikliku käenduse nõudmist firmalaenudele ebaeetiliseks. Mõni aasta tagasi algas aga pankadevaheline võidujooks uue hooga. Ilmselt oli pankadel laenuportfellide kasvuvõimalusi rohkem kui analüütilist võimekust ja sotsiaalset vastutustunnet. Hakkas levima töömeetod "vähem analüüsi, rohkem tagatisi". Isiklikke käendusi-garantiisid küsiti ja anti kergekäeliselt.

Kui asjad hakkasid natuke halvemaks minema, pakkus pank tavaliselt kahte varianti: kas annad kolm tilka verd ehk isikliku käenduse ja paned oma muud varad tagatiseks või lõpetame laenulepingu koos trahviintresside ja muude karistusvahendite rakendamisega, mis lepingu lõpus kenasti kirja pandud.

Ja mis ettevõtjal üle jäi? Ettevõtjal on isiklikult häbi, kui ta läbi kukub. Seda häbi jääb viimasel ajal küll järjest vähemaks, sest uutest kukkujatest võib lugeda igal nädalal. Aga ikkagi on raske keelduda ettepanekust panna isiklikud varad laenu lisatagatiseks, sest "siis läheb kohe-kohe paremaks".

Mõne aja pärast aga, kui asjad on läinud hoopis hullemaks, on ettevõtja kõrvuni sees - tema korter, maja, auto, suvila, kõik kipub minema. Kui ettevõtja firmaga välja ei tule, võetakse tema enda nahk maha, pargitakse ära ja viiakse turule. Pankadel aega on, panevad naha nööri peale kuivama - mis vahe seal on, kas kümneks või kahekümneks aastaks.

See ongi praeguse Eesti kriisi eripära: kui ettevõte läks nurja ja sa ei suuda laenu teenindada, peaks sul olema piiratud vastutus. Aga pangad on pööranud oma analüüsivead juriidiliselt eraisikute vastu.

Pärnus oli 2005. aasta jaanuaris suur veeuputus. Kindlustusseltside esimene reaktsioon oli, et kodukindlustajad pole kindlustatud veekahju vastu. Peagi aga otsustasid nad siiski kahjud korvata. Ka pangad ei ole ettevõtjate isiklike käenduste käikulaskmisel aktiivsed olnud. Ma ei oska arvata, kas kordub Pärnu veeuputuse stsenaarium, aga ettevõtluse huvides oleks see küll.