Kommentaar: suurpangad on seestpoolt haavatavad

Finantskriisi viimast faasi iseloomustavad pankade hiigelkahjumid ja oht, et pangad jätkavad kokkukukkumist. Kriisi ulatus tõstatab küsimuse, kas väiksed riigid saavad endale pankade päästmist lubada. (Tõsi, arusaam sellest, mida kujutab endast "väike", muutub pidevalt. Mõned kuud tagasi oli väike Island, seejärel Iirimaa ning nüüd juba Suurbritannia.)

Selle üle, milline oleks kõige parem pangandussüsteem ja kuidas oleks kõige arukam pangandust reguleerida, on alati vaieldud. Ühel pool on usk (mis iseloomustab suuresti USA panganduse ajalugu), et pangad peavad seisma oma riskidele lähedal. Enamik 19. sajandi USA panku tegutsesid vaid ühes osariigis ning neil polnud harusid.

Alternatiivset, üleriigilist lähenemist pangandusele pakkus Kanada, millel polnud nii suurt hirmu poliitilise keskvõimu tekkimise ees. Kanada võimas pangandussüsteem hajutas riske laiemalt ning püsis ka 1907. ning 1929.-1933. aastate kriiside ajal kindlamini jalgel.

Suurematel pankadel on kaks eelist. Esiteks lubavad nad paremini riske juhtida, sest suurpangad sõltuvad vähem üht tüüpi klientidest (Ameerika maapiirkondades asuvad pangad said hoobi koos põllumeestega). Teiseks suudavad nad palju paremini teha pikaajalisi strateegilisi analüüse selle kohta, kuhu riigi või maailma majandus üldiselt liigub. Kuid kui need kaks põhimõtet segi lähevad, on häda majas.

20. sajandi lõpu üleilmastumist ajas tagant finantsimpeeriumide rajamine, kus üle Atlandi ning vähemal määral ka üle Vaikse ookeani käis kibe konkureerimine. Euroopa hiiglasliku kapitalituru järkjärguline sulandumine ja piiriüleste Euroopa pankade loomine liitumiste tulemusel lõid mulje, et tekkimas on uut tüüpi Euroopa superpangad.

Ka Jaapan vastas panganduskriisile sellega, et rajas ühinemiste läbi ülisuured institutsioonid, ning USA loobus paljudest pangandust piiravatest reeglitest, mis suure depressiooni ajal sisse viidi. Pärast Mehhiko 1994.-1995. aasta peesokriisi ning 1997.-1998. aasta Aasia finantskriisi eksportis USA oma uue pangandusmudeli ka tekkivatele turgudele. Hispaania ja USA pangad tungisid Ladina-Ameerikasse.

Taas kord peeti selle lähenemise tugevuseks just strateegilise visiooni võimalust, mida nägi kõige selgemini Bill Clintoni rahandusminister ja hiljem 1998. aastal tekkinud USA pangandushiiu Citigroupi nõustaja Robert Rubin.

Ometi olid uued superpangad juba eos haavatavad, sest nad tegid nii erineva iseloomuga ja keerulisi tehinguid. Juba ammu enne riskantsete eluasemelaenude probleemi tekkimist olid Citigroupi hävitanud selle Londoni kauplejad, kes püüdsid manipuleerida Euroopa valitsuse võlakirjade turuga, ning samuti panga Tokyos asuvad kauplejad.

Rahvusvahelisel tööstusettevõttel ei ole nii keerukas viia sisse üldist kaupade kvaliteedikontrolli. Kuid finantsvahendusega tegelevas ettevõttes tehakse miljoneid sõltumatuid otsuseid ning nende mõju võib olla nii tõsine, et see seab ohtu terve firma.

Kui strateegia ennast ei õigusta, järgnevad vastastikused süüdistused. Keskmise suurusega Euroopa riigid ei saa endale lubada seda, et koostavad oma pankadele strateegilist visiooni, ning isegi USA jaoks on ettekujutus maailmast, mida hoiab koos Citigroupi äriplaan, liiga kulukas. Ometi valitseb oht, et finantskriisi tulemusena tekkinud tung panku riigistada paneb valitsused arvama, et pangastrateegiate elluviimine on nende kohus. Seda ülesannet ei tohiks nad endale võtta.