Kas tuulepark on kuri hunt, kadeduseuss või ahjualune?

Meil on maavarad, aga neid ei saa kasutusele võtta, sest kohalikke elanikke häirivad tolm, müra ja kallurid. Meil on vaja uusi prügilaid, mis vastavad kõigile nõuetele, aga kohalikud elanikud kardavad neid ikkagi.

Veel mõni aeg tagasi rääkisime ka tuuleparkidest kui kõige keskkonnasõbralikumast energia saamise viisist. Nüüd aga kardame hukkuvaid linnuparvi, kohutavat vaadet, kõrvulukustavat müra ning veel midagi, mida pole ei näha ega kuulda.

Milles siis on asi tegelikult? Kui midagi ei arene, suureneb tööpuudus veelgi. Eriti maapiirkondasid valdab suur masendus, viimases hädas siirdutakse linnadesse õnne otsima ning järele jäävad üksikud vanurid, kel lähima kaupluseni palju kilomeetreid.

Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 meetri kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 kilomeetri kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga. Aga loomulikult, kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu.

Nii et NIMBY, not in my back yard, mitte minu tagaaeda. Kas me kunagi saame sellest ka üle?

Minu arvates on see võimalik. Küsimus tuleb ümber pöörata. Mitte NIMBY, vaid IMBY. Minu tagaaeda, see on arengutele avatud! Mida me tegelikult siis tahaksime oma tagaaeda?

Kui see 800 meetri kaugusel paiknev tuulegeneraator oleks minu oma ja võrgud minu poolt genereeritavat energiat tõepoolest ka vastu võtaksid, siis põhjustaks mul stressi pigem see, kui ma müra ei kuule.

Kui see ei ole minu oma, siis minu ainus probleem on see, et ma ise ei saa sellest mingit kasu, ometi ma kuulen seda. Inglismaal tehtud uuringute tulemusena on kinnisvara hinnad tuulikute lähedal tõepoolest kuni mitukümmend protsenti madalamad kui samaväärne kinnisvara mitte nii vahetus läheduses. Nii et on võimalik, et tuulepargi rajamisega kaasneb kohalikele elanikele reaalne varaline kahju.

Mistahes projekti saab ellu viia ainult nii, kui arendusprotsessi on kaasatud kohalikud elanikud kohe algusest peale ning nendega kokku lepitud kompenseerimine – olgu see siis mingi murdosa kasumist, ühekordne tasu või kombinatsioon neist mõlemaist. Veelgi parem, kohalikke elanikke on võimalik projekti elluviimisesse kaasata, andes neile konkreetset tööd. Või sellest veel parem – projekti mõtlevadki välja kohalikud elanikud, kes oskavad oma ressursse hinnata, ning otsivad investoreid.

Olen sel teemal vestelnud ka mitmete arendajatega. Nende argumendiks on, et seadusandlus ei nõua kohalike elanike teavitamist varakult. Tulemuseks ongi kohalikke elanikke täis saal, kus pinge on juba enne ürituse toimumist üles kruvitud. Riputatakse üles juba valmis plaanid ning püütakse tõestada, et plaanide elluviimisega mingeid ohte ei kaasne. Vastuargumentide korral tõestatakse maamatsidele, et neist palju targemad inimesed on uuringud läbi viinud ning neid tuleb uskuda.

Loomulikult ei usuta. Kas see on siis pelgalt kadedus? Sugugi mitte. Kinnisvara väärtus tuulepargi, kaevanduse või prügila lähistel tõepoolest langeb. Vuravad autod või tuulegeneraatorite sahin põhjustab tõepoolest teatud ebamugavusi. Jutt, et vald saab projektist rikkamaks ning see kaudselt mõjutab ka uue objekti lähipiirkonna inimesi, ei ole kunagi liiga veenev.

Seega arendajad ei tohi alatähtsustada kohalikke elanikke, nendega on vajalik kohtuda ja rääkida enne, kui plaanid veel paberil on. Sest see on ju ikkagi nende kodu, kus arendus toimub. Tuleb kokku leppida nende osaluses.

Konsultandid ei tohi lugeda ainult seadust, mille kohaselt peab kohalikke elanikke teavitama alles siis, kui plaanid praktiliselt valmis. Siis just nimelt peab teavitama, aga et plaanid ka realiseeruksid, tuleks seda teha väga palju varem. Seaduse järgimine ei taga projekti realiseerumist, kui kohalike elanike probleeme juba planeerimise alguses ei arutata ja lahendata. Seaduse järgi toimuva avalikustamise hetkeks aga on intriig tavaliselt juba nii suur, et ükski vägi ei suuda kohalikke ümber veenda. Inimesed eelkõige maapiirkondades peaksid ka ise mõtlema, mis on nende ressursid ja kuidas võiks neid kasutada.

Kindlasti on ka mõistlikkuse piirid, kui suur ja kui ohtlik rajatis kohalikku konteksti sobib. Kindlasti on ka ettevõtmisi, mida jäävadki takistama haruldased looma- ja taimeliigid. Ent on ka teistlaadsed mõistlikkuse piirid. Näiteks karta, et tuulegeneraator kujutab olulist ohtu põhjaveele ning tuulegeneraatorite läheduses ei saa enam tegelda mahepõllumajandusega - need on näited otsitud põhjustest, millel on emotsionaalne taust.

Ma ei usu, et mingi pikkade aastate jooksul välja töötatav arengukava või strateegia teeb olukorda paremaks. Pigem on see ülesköetud kohalikele elanikele kergenduseks, et lähiaastail midagi ei toimu. Mistahes planeering põrkub varem või hiljem jällegi mitte minu tagaaeda sündroomi vastu. Aga selle asemel peaksid kohalikud elanikud hoopis ohjad enda kätte võtma ja tegema mõistlikud plaanid, kas ja kuidas oma ressursse ära kasutada. Näiteks Havail juba luuakse elektriautode süsteemi, mille akusid laetakse peamiselt tuuleenergia abil, samad plaanid on Taanis ja Iisraelis.

Artikkel ilmus Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktori Erik Puura keskkonnablogis.