Ehk saame siiski geograafiat muuta, ja algab Eesti invasioon

Kui me ütleme, et me ei saa geograafiat muuta, siis mõtleme veel. Me asume Euroopa perifeeria perifeerias. Siit on raske välja saada ja siia on raske pääseda.

Aga me tahame olla kõvad eksportijad. Ja õigesti tahame. Ainult et kuhu eksportida? Ühele poole jääb ajalooliselt välja kujunenud Skandinaavia, mille turg on kaupa ja pakkujaid täis. Heal juhul õnnestub sinna teha allhanget.

Muidugi ei pruugi see olla midagi vääritut ja teisejärgulist, sest ka allhange võib olla teadmistemahukas ja kõrge lisaväärtusega. Mitte pükste kokkuõmblemine, vaid keerukas keemiline või tehnoloogiline arendus. Ainult et tootele pannakse hoopis kellegi teise nimi.

Teisele poole jääb Venemaa. Sinna müümisest pole ilus rääkida. Ja ega räägigi selles artiklis.

Siis on meil Läti - ainuke turg, kuhu meie tootja oma kodumaise tootega julgelt läheb, asutab tütarfirma, võidab turgu, hävib koos sellega, kirub lätlasi. Kokkuvõttes pisike turg, kus pole suurt midagi kaotada ega võita. Leedus kordub see kõik üsna sarnase stsenaariumi järgi. Ja kõik. Kus siis on see turg, kuhu meie eksportööri oodatakse?

Loogika ütleb, et mõtet on minna sellele turule, kus on potentsiaalselt suur kasv ja piisavalt potentsiaalseid kliente. Minnes oma brändiga vanasse Euroopasse, võib sissepääsupilet olla nii kallis, et sealt saadav tulu ei katagi seda kunagi. Ehkki maru uhkelt kõlab, kui ütled, et ekspordime Saksamaale.

Seevastu kasvaval turul võib pisitasa peale hakata, low cost, low tech ja koos turuga kasvades saavutada mahud ja turuosa, millel oleks palju olulisem suurusjärk, marginaal ja mõju ettevõtte arenguvõimele.

Ei ole võimalik olla innovaatiline, elades peost suhu. Sul peab olema ressurss üleval pidada arendusmeeskonda, kelle tegevus suuremalt jaolt ei too mingit tulu.

Kus siis on see tõotatud maa? Jätame vahele hulga Kesk-Euroopa riike, kus turg ja ühiskond jõudsid välja kujuneda enne, kui meie sinna läksime.

Vaadates Euroopa kaarti ja uurides majandusnäitajaid, selgub, et meist paar tuhat kilomeetrit lõuna pool on trobikond riike, kus areng ei ole veel jõudnud sellele tasemele, kus meie ennast arvame olevat. Meie kogemus, nii hea kui ka halb, võiks olla seal edukalt rakendatav.

Rumeenia ja Bulgaaria on juba euroliidu liikmed. Terve rida endise Jugoslaavia riike on selles suunas teel. Piirkond on üle saamas lastehaigustest ja saavutab kindlasti peagi oma küpsuse. Ka viimane pessimist ennustab kümne aasta perspektiivis piirkonnale olulist kasvu.

Mis siis ikkagi takistab meie eksportööril nendele turgudele sisenemast? Põhjused on järgmised.

Esiteks, logistika. Kuna sellelt suunalt on Eestisse väga vähe importi, siis on transpordi hind näiteks Saksamaaga võrreldes umbes kahekordne. Kui sa ei alusta eksporti kohe täiskoormatega, mida reeglina ei juhtu, siis osakoormate saatmine on erakordselt kallis ja aeganõudev. Nii mõnigi uljas partner väsib enne, kui normaalne äri käima läheb, ehkki kõik muu võib olla fantastiline.

Teiseks, mentaliteet. Seal ei valitse päris Vahemeremaadele omane minnalaskmine, aga mitte ka skandinaavialik pragmatism. Sellega on vaja harjuda, see vajab aega tundma õppimiseks.

Kolmandaks, seadusandlik keskkond. Ehkki euroliidu liikmed, on neis riikides terve rida veidraid seadusi, mis takistavad normaalset äritegevust.

Näiteks ei ole Rumeenias võimalik registreerida firmat teatud käibest alates, kui sel pole aadressi. Sel peab olema reaalne aadress, kus asuvad firma igapäevased dokumendid, et maksuamet saaks iga kell ootamatult tulla ja kontrollida. Mitte, et kontrolli peaks kartma, aga meil toimiv lihtne skeem - registreerime firma koju ja rendime kuskil pinna - seal ei toimi.

Alates sellest, et ettevõtte koju registreerimisel peab olema kõigi naabrite nõusolek, isegi kui sul seal kunagi ühtegi klienti ei käi.

Kuidas seda pundart lahti harutada? Maailmas ei ole haruldased riiklikud kaubandusesindused, mis osutavad logistika- ja tollimisteenust oma riigi ettevõtetele. Samuti võib sealt saada juriidilist abi. Seal töötavad kohalikud spetsialistid. Kinni maksavad selle loomulikult need ettevõtted, kes teenuseid kasutavad.

Selline keskus aitaks korraldada logistikat, sest ühendaks erinevate eksportööride logistika, tunneks kohalikke olusid, annaks juriidilist nõu ja aitaks ka kommunikatsioonibarjääride ületamisel.

Koos saavutataks mastaabiefekt, ettevõtted saaksid valutumalt probleeme lahendada ja vähendada oluliselt riske, mis on seotud uue turu hõivamisega. Võimalik oleks jagada näiteks raamatupidamis- ja sekretäriteenust ning rentida ruume, kus kohalik tütarfirma võiks alustada. Tegu oleks omamoodi inkubaatoriga, mis lisaks tööstustoodangu ekspordile aitaks ka teenuste eksporti.

Kus see keskus võiks konkreetselt asuda? On n-ö suured riigid, nagu Rumeenia, Bulgaaria ja Serbia. Kõik oleksid pikas perspektiivis tohutu potentsiaaliga. Samas on suuremate riikidega see oht, et nad mõtlevad ainult enesekeskselt ja mitte nii väga ekspordist. Seetõttu võiks Horvaatia olla just selline väike ja paindlik piirkonnavallutaja, mille oluline eelis on ka võimalus kasutada nii maa- kui ka meretransporti.

Me räägime miljarditest kroonidest ekspordi toetuseks, aga kuulda on väga vähe konkreetseid ideid. Enamasti puudutavad need pehmeid väärtusi, nagu ümberõpe või koolitus.

Praegu on turg soodne, et mõõdukate kuludega soetada kinnisvara ja saada selline keskus tööle. Uue tõusu alguseks oleks kohad sisse seatud-söödetud ja Eesti innovatsioon või invasioon Balkanimaadesse võib alata.

Äkki on siiski võimalik geograafiat muuta? Juhan Parts, vaidle vastu!