KPMG: Eesti Energiat ei peaks börsile viima

Intervjuu Peter Kissiga

• Mida arvate Eesti Energia börsile viimise mõttest?

Mina Eesti Energiat praegu ei erastaks ja otsiksin muid alternatiive raha hankimiseks. Raha saaks Eesti Energia turult ka projektipõhiselt.

Eestil on praegu ees olulised otsused, selleks on vaja, et on üks peremees, kes teab, mis tahab. Kui firmal on mitu investorit, tuleb kõigiga arvestada. Ja kõik ei pruugi näiteks tuumaenergiat toetada.Ka üksmeele saavutamine Balti riikide vahel on tõenäolisem, kui kokku lepivad kolm riigifirmat. Seda võib näha Venemaa pealt, mis suudab energeetikas kiiresti manööverdada. Euroopas seevastu valitseb suur segadus selle asemel, et ühes suunas liikuda.Ka Ungaris, kust ma pärit olen, erastati kõik ja nüüd on võimatu midagi otsustada, riik ei saa midagi teha. Taanis ei kerkinud tuulepargid mitte sellest, et riik lõi soodsa investeerimiskeskkonna. Viimast tegi Ungari, kus on väljastatud hulgaliselt tuuleparkide rajamise litsentse, kuid kõigest kolmandik neist realiseeritud. Litsents on õigus ja mitte kohustus ehitada. Investor tahab raha teha ja tegigi oma litsentsi rahaks. Kui oled riik, saad öelda, et tuulepark tuleb reaalselt ka rajada.

• Milline võiks olla energeetika tulevik Balti riikides?

Kui Euroopa Liidul oleks ühtne energiapoliitika, oleks lihtsam ka Balti riikide energiavarustust kindlustada. Praegu on igal riigil oma agenda. Balti riikide turud on aga liiga väikesed, et igal riigil näiteks oma tuumajaam võiks olla.

Arvan, et Balti riigid peaksid võimalikult palju ära kasutama taastuvenergiat ning välja ehitama vedelgaasi terminaalid. Nii saaks Venemaale lisaks gaasi osta Nigeeriast, Katarist. Kuni tuumaenergeetika osas pole veel selgeid lahendusi, võiks vaheetapina ehitada gaasitoitel jaamu – neid saab rajada plokkide kaupa. Hoides samal ajal silmad lahti tuumaenergeetika alal toimuva osas.Brüsselis tuleks häälekamalt nõuda abi Poola-Leedu energiasilla väljaehitamiseks ning paralleelselt rääkida Soome valitsusega koostööst tuumaenergeetikas.Vilniuses hiljuti toimunud Balti riikide peaministrite koostöökokkulepe energia alal oli kõva sõnum. Kesk-Euroopas sellist asja ei ole, et näiteks Ungari ja Slovakkia midagi koos teha üritaks.

• Milline on praeguse majanduskriisi mõju energiasektorile?

Praegu on hea aeg hoolitseda selle eest, et üleeuroopalises energiavõrgus poleks n.ö pudelikaelu. Terase ja kütuse hind on madal ja tööjõudu vabalt saada, praegu tuleb investeerida energia infrastruktuuri nii palju kui võimalik – LNG terminaalid, gaasihoidlad, ülekandeliinid, taastuvenergia, gaasiküttel elektrijaamad. Ühtlasi aitaks see ka majanduskriisist välja.

Ja ärge arvake, et raha ei ole. Raha on maailmas tonnide viisi! See on aga tõsi, et pangad ei ole enam valmis rahastama mida iganes. Vaja on tasuvaid, äriliselt elujõulisi projekte. Nord Stream on selles osas üks „unelmate projekt“ – usun, et see saab teoks.

• Miks on Euroopa Liit valmis suurendama oma sõltuvust Vene gaasist?

Muud valikut ei ole.

• Kuidas mõjutavad ELi energiaturu reformid Gazpromi?

Äsja kinnitas Euroopa Parlament ELi energiareformi kolmanda paketi (elektri- ja gaasituru liberaliseerimine toim.). See pakett püüab tegeleda konkurentsiküsimustega, samas kui juba aastaid on tegelik teema hoopis varustuskindlus.

Mida me saavutame energia tootmise ja transpordivõrkude lahkulöömisega? See on surnult sündinud idee. Kas kolmas pakett lahendab probleemi, et Euroopa Liidul pole gaasi, vaid gaas on ikkagi Venemaal. Oluline on seegi, et torujuhtmed on ehitatud idast läände. Kui aga Venemaa võtab ELi hoiatust tõsiselt ja hakkab torujuhtmeid ümber suunama Hiinasse ja Indiasse – see oleks Euroopa Liidu seisukohast ohtlikum kui sõltumine Venemaa gaasist.EL peab ärkama ja panema paika mehhanismid, et ELi riigid räägiksid Gazpromiga läbi ühiselt.

• Kas usute, et see on võimalik?

Ei.

Niisamuti ei ole Euroopa Liidul ühtset seisukohta ka tuumaenergeetika osas. Energia ja elekter on nii oluline baaskaup, et ükski riik ei julge oma majandust ohtu seada ja muutuda energiavarustuse osas sõltuvaks teistest riikidest. Kõik tahavad kontrollida oma tootmist ja eksportida. Uute liikmesriikide puhul on riskitegur ka poliitiline ebastabiilsus – täna tehtud otsused võivad homme kergesti muutuda.Ehkki ELis liigutakse ühtse energiapoliitika suunas, ei näe ma, et see tekiks ilma suure välisšokita. See paneks ELi riike unustama mineviku sõdasid ja muudaks ka avalikkuse arvamust, nii et valitsusi sunnitakse kokku leppima ELi tasemel.

• Gazpromi gaasi müük Euroopa Liitu on järsult vähenenud – kas selles võib mingi osa olla alternatiivsete kütuste osa suurenemisel?

Ei. See on puhtalt majanduslanguse tagajärg. Tööstustoodang on kukkunud üle 20%. Ja inimesed tarbivad vähem - gaasi hinna langus ei ole veel kodutarbijateni jõudnud.

• Kuidas edeneb "roheline revolutsioon"?

Kogu rohelist revolutsiooni kannustavad vaid poliitilised jõud. Projekte veavad toetussüsteemid ja poliitika, kuid mitte kommertshuvi ja energiakaalutlused. See eufooria saab jätkuda kuni on ressursse ja mitte kauem. Taastuvenergiat tuleb kasutada niivõrd kui see on mõistlik – metsases Austrias hakkepuitu ja Norras hüdroenergiat – mitte aga äärmusesse minna ja toiduvilja autokütuseks ajada.

• Kuidas edeneb ELi alternatiivne torujuhtme projekt Nabucco, mis Venemaa territooriumi ei läbi?

Nord Streami ja South Streami projektil on ühes otsas gaasi müüja ja teises otsas gaasi tarbija. Nabuccol on ühes otsas gaasi ostja, kuid pole vastaspoolt, kes gaasi müüks. Ma ei usu, et endised Nõukogude Liidu liikmesriigid Türkmenistan ja Aserbaidžaan sõlmiksid Euroopa Liiduga kokkuleppe ilma Gazpromi heakskiiduta.

Teiseks peab toru minema läbi Türgi, kus gaasitarbimine kasvab väga kiiresti. Minu küsimus on, kas see toru kunagi Türgist ka kaugemale ulatuks.Minu nägemus – kuidas Nabucco projekt võiks realiseeruda, on järgmine: Türgi on ELi liige ning Türgi koos Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Austria ja Saksamaaga alustab torujuhtme projekteerimist ja rahad pannakse kokku. Projekti varustab gaasiga Gazprom.