Astana - sajandi suurehitus

Kasahstani ajalehe "Novoje Pokolenie" (Uus põlvkond) ühe viimase numbri esiküljel on artikkel, milles teatatakse, et Kasahstan on pärast kriisiperioodi asunud tõusuteele.

Kusjuures riiki ei päästa mitte üksnes nafta, mille hinnad on hakanud taas kerkima, vaid ka suured tööstusfirmad: Kasahhmõs (suurendas aasta esimeses kvartalis vasetootmist 8,5%), Pavlodari naftakeemiatehas (2,5%), terasetootmiskontsern ArcelorMittal (teatas terasetootmise jätkamisest).

Analüüsi lõpupoole antakse teada, et selle aasta otseste välisinvesteeringute maht ei ole võrreldes 2007.-2008. aastaga vähenenud, vaid jäänud 10 miljardi dollari tasemele. Ajaleht teeb kokkuvõtte: "Kasahstan on sügava kriisi faasi juba läbinud."

See riik on kinnistunud postsovetliku ruumi inimeste teadvusse kui koht, kus tegutsesid GULAGi (parandusliku töö laagrite, sunnitööasulate ja kinnipidamiskohtade peavalitsuse) laagrid.

Lääne inimeste jaoks on Kasahstani kuvandi loonud aga Borat Sagdijev, Kasahstani väljamõeldud ajakirjanik, keda kehastab kinos Briti koomik Sacha Noam Baron Cohen. Nii ühel kui ka teisel on Kasahstani praeguse reaalsusega väga vähe ühist.

Esimestel tundidel pärast Kasahstani pealinna Astanasse saabumist näib, et sa oled siia saabunud kaugest minevikust: ülilaiad magistraalid, päikeses säravad pilvelõhkujad, kino, mis kannab nimetust "5D", hapnikubaar, imelised hooned, mis meenutavad kujult ja värvilt UFOt. Seda tegelikkust on veelgi raskem uskuda, kui tead täpselt, et veel kümne aasta eest oli selles kohas stepp.

Kasahstan on maa, kus on umbes 16 miljonit inimest, millel on Venemaaga kõige pikem riigipiir ja mille põues leidub naftat ja gaasi. 11 aastat tagasi oli Kasahstani pealinn Almatõ.

Eks-pealinn on suur linn (mõningate hinnangute kohaselt umbes kahe miljoni elanikuga), kuid paikneb seismiliselt aktiivses piirkonnas. Almatõ väriseb kuni 15 korda aastas. Tõuked ei ole küll tugevad, kuid ikkagi. Selle, aga ka asjaolu tõttu, et Almatõ paikneb keskosast liiga kaugel, tegi Kasahstani president Nursultan Nazarbajev 1990. aastate lõpus ettepaneku viia pealinn üle 1200 km põhja poole endisse Tselinogradi. Linna, kuhu omal ajal suunduti tervest Nõukogude Liidust rajama uudismaad, see tähendab kündma üles harimata maad.

Peaaegu kõik olid plaanile vastu. Kuid 1990. aastast võimul olnud president Nazarbajev tegi parlamendile teist korda ettepaneku oma sünnipäeval. Parlament ei tahtnud sünnipäevalast solvata. 6. juulil 2009 sai Nazarbajev 69-, Astana aga 11-aastaseks. Ning nende 11 aasta jooksul on tegelikult kõigi pealinna üleviimise vastaste contra'st saanud pro. Sest tulemus on veenev.

Tänapäevane ime: linnast, milles oli 150 000 elanikku, on kümne aastaga saanud linn, milles elab peaaegu miljon inimest. Milles peitub saladus? Esiteks kuulutati Astana kohe avatud majandustsooniks. Teiseks tühistati rangelt reglementeeritud pikkusega töönädal: laupäev on siin tavaline tööpäev, ehitamine aga käib isegi öösiti.

Kolmandaks: kohale kutsuti maailmanimega arhitektid, kelle loogika sai linna peamiseks ehitajaks. Näiteks peaaegu kõik ministeeriumid koondati ühte hoonetekompleksi. Või, näiteks, tänavad ehitati kohe laiemad kui praegu vaja - tulevikule mõeldes.

Ning - last but not least - siiras patriotism. Kohalike elanike hinge õnnestus istutada usk ja veendumus, et nad ehitavad maailma-pealinna. Sellepärast ei mõju pealinna tänavatel olevad plakatid "Astana - minu süda" või "Suurte õnnestumiste linn" sugugi koomiliselt.

Sest nende kõlavate hüüdlausete kõrval ehitatakse Khan Šatõrõd (tõlkes: kuninglikku telki), hoonet, mis meenutab telki, kuid mille kõrgus on 150 meetrit ja pindala 94 000 ruutmeetrit, umbes 10 jalgpalliväljakut. Selle telgi sisse aga tuleb... uus linn - tänavate, kanalite ja gondlitega, golfiväljakute, butiikide, restoranide, parkide ja viie tuhande kohalise kontserdisaaliga. Siia rajatakse ja aastaringselt töötavad plaažid ja basseinid.

Juuni lõpus toimus Astanas Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu 3. foorum. See oli EAPC esimene foorum, mis toimus postsoveetlikul territooriumil ja Aasias üldse ja seal osales üle 40 EAPC-riigi ja NATO delegatsioonid.

Julgeolekufoorum on NATO suurim üritus pärast riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel peetavat tippkohtumist ning kujutab piirkondliku ja ülemaailmse julgeoleku küsimuste avatud ja vaba arutelu mitteformaalset platvormi.

Julgeolekufoorumi raames oli arutlusel kolm teemat: Afganistani olukord, Kesk-Aasia üldised julgeolekuprobleemid ja, lõpuks energiaalane julgeolek.

Just viimase küsimuse arutelu kujunes tuliseks. On ju selge, et teema on seotud mitte niivõrd julgeoleku kui energeetikaga. Siit aga ka - foorumil osalenud maade majanduslike ja poliitiliste ambitsioonidega. Ja mitte ainult. Vene poole esindajad ametlike sõnavõttudega üles ei astunud. Saalis nad aga olid.

Toimunu sarnanes meisterlikule pingpongile. Niipea, kui Washingtonis asuva Hudsoni Instituudi Euraasia Poliitika Keskuse direktor Zeyno Baran viitas konfliktide reguleerimise gazpromilikele võtetele, võttis saalist sõna Venemaa saadik Kasahstanis, Mihhail Botšarnikov, ning palus võrrelda Venemaa ning USA nafta-gaasikompaniide käitumist.

Niipea kui NATO peasekretäri asetäitja Claudio Bisogniero teatas, et Afganistani tuleb jääda "kuni võidupäevani", kui Putini ukaasiga NATO juurde Venemaa alaliseks esindajaks määratud Dmitri Rogozin palus defineerida mõistet "võit", pärast mida on lubatud Afganistanist lahkuda.

Selles peenes mängus oli kõige raskem Kasahstani esinejatel. Päeva lõpuks jäi mulje, et suudeti siiski sadulasse püsima jääda.

Kasahstani energeetika- ja mineraalsete ressursside ministri asetäitja Asset Magaurov sõnastas mõlemale poolele ühesuguse vastuse: "Meie jaoks on oluline majanduslik huvi. Seda esimeses järjekorras."

Paraku ei ole kõik nii roosiline. Ka Kasahstanis on oma hädad. Suure kiirusega arenevad teatud piirkonnad, kuid seni veel mitte kogu riik. Kuid foorum ise kõneleb sellest, et Kasahstan seisab geopoliitiliste platvormide ristteel.