Jäätmepõletus on mõistlik valik

Jäätmepõletuse taastulemine on seotud ELi prügiladirektiiviga (1999), mis seadis eesmärgiks vähendada järsult biolaguneva materjali ladestamist ning uue jäätmepõletusdirektiiviga (2000), mis seab ranged nõuded põletustehaste heitgaaside puhastusele. Saksamaa ja Rootsi hinnangul tuleb jäätmepõletustehastest 1-2% kogu dioksiinide heitest, kodumajapidamistest pärineb üle 20%.

Need kaks õigusakti, lisaks üldine tähelepanu energiaallikatele, on teinud jäätmepõletusest enamiku ELi riikide jäätmekäitluskavade lahutamatu osa. Viimane suurem vaidlus toimus mullu uue jäätmedirektiivi vastuvõtmisel. Direktiivi järgi on kõrge energiaefektiivsusega koostootmisrežiimil (soojus+elekter) jäätmepõletus jäätmete taaskasutus.

Veel mullu ladestati Eestis umbes 320 000 t segajäätmeid prügilais, tänavu see kogus väheneb ilmselt isegi 260 000ni majanduslangusest tingitud jäätmetekke vähenemisest, aga ka märgatavalt edenenud sortimisest. Majanduskasvu taastumisel hakkab ka tekkiv jäätmekogus kasvama ja segajäätme kogus jääb lähiajal 300 000 t lähedale.

On ilmne, et ladestamine on kõige vähem soovitav käitlusviis – seda rõhutab uue (2008) ELi jäätmedirektiivi jäätmekäitlushierarhia põhimõte otseselt. Taaskasutamise kohustuslik eelistamine ladestamisele, kui see on tehniliselt võimalik ja sellega ei kaasne ülemäärane kulu, sisaldub aluspõhimõttena ka jäätmeseaduses. Ometi on Eestis kuulda arutelu, justkui on ladestamine siiski ka hea valik, kuna selleks on kunagi sõlmitud leping ja ladestamisest loobumiseks tuleks ladestajale maksta kompensatsiooni. Sellised väited viiendat aastat ELi liikmesriigis pole vähem küünilised ja kohatud, kui selgitus, et “jätkame vangide mahalaskmist, vaatamata ELile antud lubadustele, kuna selleks on kunagi sõlmitud leping”.

Segajäätmete koostis on küll muutlik, kuid keskmisena saab väita, et 1 t segajäätmeist saab 2 MWh soojust ja 0,66 MWh elektrit. Kütteväärtuselt on segajäätmed lähedased põlevkivile - ka ligi neli korda madalama kütteväärtusega kui nafta. Seega ka 4 tonni segajäätmeid = 1 tonn naftat ehk kütteväärtuse arvestuses ladestati Eestis veel 2007. aastal 80 000 t naftat. Piltlikult teeb see üle 1300 naftavaguni raudteel (26 rongikoosseisu, igas 50 tsisternvagunit).

Jäätmed on seega kahtlematult energeetiline ressurss, mille äraviskamine on lihtsalt raiskamine. Tõsi, nõuetekohane jäätmepõletus on väga kallis – alginvesteeringult märgatavalt kallim sama koguse energia tootmisel tavakütustest, kuid see on üks vähesed “kohalikke” kütuseid, mille hind on soovi korral ka kontrollitav.

Sageli arutletakse nn restkoldes ehk masspõletuse ja segajäätmetest eraldi töötlemisel eraldatud nn jäätmekütuste ehk RDF põletuse eelistest. Kahtluseta on RDF kõrgema kütteväärtusega ja kitsalt põletustehas selle põletamiseks on odavam. Samas vajaks segajäätmete täielik ümbertöötlemine eraldi mahukaid investeeringuid ja vähemalt maailmatasemel kogemus Põhjamaadest näitab, et tegelikult on restkoldes masspõletus summaarselt odavam lahendus. RDF tootmisel jääb järele ikkagi kõrge orgaanikasisaldusega jäätmefraktsioon, mida peab eraldi käitlema. Ka restkoldes põletamisel jääb algsest massist 20-25% koldetuhka, mida mõnel pool ELis kasutatakse ka teedehituses, lisaks ka 2-3% ohtliku jäätmena suitsugaaside puhastuse jäätmeid.

Seega on nõuetekohane jäätmepõletus spetsiaalsetes tehastes kahtluseta eelistatav ladestamisele, samast lähtub riigi jäätmekava 2008-2013. Sisuliselt on jäätmepõletuse rakendamise eeldus, et EL nõuded biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamisel saavad üldse täidetud.

Põletamine ei tohi samas ohustada materjali ringlussevõttu – vajadusel tuleb kaaluda otseselt jäätmepõletuse maksustamist (nagu seni ladestamisel), nagu seda ka paljudes EL maades tehakse. Siiski on kõrgemad liigiti kogumise ja ringlussevõtu tasemed just neis riikide, kus on ka oluline osa jäätmepõletusel, mis paljudes ELi riikides on 30-50% olmejäätmete tekkest.