Arvamus: finantskriisist võlakriisi

Küsimus polegi selles, et keegi ei hoiataks kriisi eest: seda tehakse. Kuid kas poliitikud hoiatusi kuulda võtavad? Peamine põhjus, miks enamik investoreid tunneb praegu ennast kindlamini kui mõned kuud tagasi, on see, et valitsused kogu maailmas on visanud turvavõrgu suurele osale finantssüsteemist. Nad on hoidnud majandusi püsti määratute defitsiitidega, samal ajal kui keskpangad on langetanud intressimäärad peaaegu nulli lähedale.

Aga kas üldine valitsuse priiskamine saab olla vastus meie probleemidele? Valitsus suudab mõni aeg mängu juhtida, sest maksumaksjatel on sügavad taskud, aga mitte ükski tasku pole põhjatu. Ja kui valitsused hätta jäävad, siis pole pidurit kuskilt võtta. Praegu kerkivad valitsuste võlatasemed üle maailma sellistesse kõrgustesse, kus nad on tavaliselt pärast sõdu, ja on selge, et praegune strateegia pikalt ei tööta.

Ja kui see ei tööta, kui kaua me siis võime võlgu elada? Seda me ei tea. Majandusteadlased on töötanud välja vajalikud tööriistad, et ennustada, millised majandused on finantskriisile kõige vastuvõtlikumad. Aga kuigi me saame nõrgad kohad välja tuua, ei suuda me peaaegu kunagi õiget hetke tabada.

Meie mudelid näitavad, et ka tugevalt ülevõimendatud majandus suudab aastaid, isegi aastakümneid edasi lohiseda, enne, kui ta kokku kukub. Kõik sõltub lõpuks usaldusest ja ootuste koordineerimisest, mis sõltuvad omakorda inimloomuse veidrustest. Seega saame öelda, millised riigid on kõige haavatavamad, kuid me ei saa ennustada, kus ja millal kriisid puhkevad.

See on sama nagu püüda näha ette südamerabandust. Ülekaalulisel, kõrge vererõhu ja kolesteroolitasemega inimesel on statistiliselt suurem rabanduse või insuldi tõenäosus, ometi võib ta aastakümneid muretult elada. Samal ajal võib ka riskigruppi mitte kuulujatel süda üles öelda. Muidugi annab hoolikas jälgimine olulist infot südamerabanduste ennetamisel, kuid kokkuvõttes on sellest kasu ikka siis, kui inimene saab ravi ja oma elustiili muudab.

Sama käib ka finantssüsteemide kohta. Heast järelevalvest on kasu vaid siis, kui sellega midagi tehakse.

Ükski majandus pole finantskriisi suhtes immuunne, ükskõik kuidas investorid ja liidrid ennast ka vastupidises ei püüaks veenda. Nii nagu on arvatud sajandeid, arvatakse ka nüüd, et seekord on kõik teisiti ja enam nii ei juhtu. Seekordne "kõik teisiti" rajaneb veendumusel, et kuna valitsused võtavad kõik võlad enda kanda, ei pea meie, ülejäänud muretsema. Meile kinnitatakse, et valitsused suudavad oma võlgu maksta. Tegelikult juhtub regulaarselt, et valitsused üle maailma ei suuda oma kohustusi täita, kas siis otseselt või inflatsiooni kaudu.

Hea uudis on see, et kriisi suudetakse ohjes hoida, kuni valitsused suudavad võlakoormat kanda. Halb uudis on see, et valitsusvõlad kasvavad sellise kiirusega, et see võib viia mõne aastaga teise finantskriiside laineni.

Kõige murettekitavam on USA suur sõltuvus välislaenudest, eriti Hiinast - see on tasakaalutuspunkt, mis ilmselt pani mulda ka praeguse kriisi seemned. Aasia elanikud mõistavad, et kui nad jätkavad paberil võlgade kogumist, siis võib neid tabada sama saatus mis eurooplasi 30 aastat tagasi, kui nad kogusid USA võlgu, mis siis inflatsiooni käigus sulasid.

Küsimus polegi selles, et keegi ei hoiataks kriisi eest: seda tehakse. Kuid kas poliitikud hoiatusi kuulda võtavad? Kui nad seda ei tee, siis küsivad kõik varsti jälle, kuidas küll keegi krahhi ette ei näinud.

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org