Koorekihi peegeldus

Mis on arvamuslikult meedias avaldatud 500 rikka inimese loetelu taga? Keskmise kodaniku hinnang - olgu mõnel määral vaieldav - näitab omal viisil, mida tõenäoselt kujutab endast Eesti eshtablishment või siis vähemalt selle majandusliku poole juhtiv tuumik. Nimetatust mingi kujutluspildi saamine oleks ju üsna oluline.

Kõigepealt torkab silma, et TOP 500 alguse ja lõpu arvud on väga erinevad, vahe on ligi 50kordne. Vahe on mäekõrgune, sama suur, nagu 4000kroonise kuusissetulekuga pensionäri ja 200 000kroonise kuuhüvitusega funktsionääri vahel.

Esikoha 2,6 miljardit ning viimase 56 miljonit eurodesse ümberpandult saaksime 170 miljonit ja 3,7 miljonit. Miljardäre rahvusvahelises mõistes polekski. Arvud, mis meid algul jahmatavad, pole maailmatasemel kuigivõrd hämmastavad. Nähtavasti peaksime oma tippude nimetamisega magnaatideks, moguliteks või gurudeks olema märksa tagasihoidlikumad.

Kui TOP 500 on meie koorekihi peegeldus, siis keda me selles peeglis ära tunneksime? Ootamatult tekib siin konkreetsete määratluste leidmisel tõsine kimbatus - kes nad siiski on, kas töösturid, kaupmehed või hoopis vahendajad-rantjeed. Termin "suurärimees" ei ütle õieti midagi.

Kui püüdsin 500 nime täpsemini lahterdada, sattusin raskustesse ja tulemused jäidki ebamäärasteks. Tööstureid õnnestus hea tahtmise korral eristada veidi üle 100, kaupmehi veelgi vähem - 80 ringis. Enamik aga kvalifitseerus mingiteks universaalseteks vahendajateks (rantjeed, tippadvokaadid, börsimaaklerid, investorid, kinnisvaragurud), st isikuteks, kes käegakatsutavaid materiaalseid väärtusi peale raha ei loogi.

Öeldust võib seepärast teha järelduse, et meie juhtiv 500 pööritab peamiselt raha. Tipptehnoloogiatega, mis maailmas praegu peamiselt ilma teevad, on meil liialt vähe tegemist. Kuid arenguperspektiivid on just seotud tehnoloogiaga.