Turguta loovus hirmust priiks

Sageli tekib küsimus, miks me jõuame olukorda, kus tunneme, et vajame välist impulssi mõne koolituse näol. Uskumusel, et me ei tea või ei oska midagi lahendada, on suur jõud. "Loovustehnikad on vahendid selleks, et mitte takerduda oma probleemidesse, vaid leida lahendusi. Me ei vajaks loovustehnikaid, kui suudaksime olla piisavalt spontaansed, kuid kool, töö ja elu on istutanud meisse hirmu ja piiravad uskumused, mis hoiavad meid turvaliste lahenduste juures," rääkis loovustreener Harald Lepisk.

Õigesti rakendatud loovustehnika aitab hetkeks hirmud maha võtta, et võiksime olla see, kes me tegelikult oleme - loov ja spontaanne. Aja jooksul muutub tehnika mõtlemise loomulikuks osaks, muutes ka meie suhtumist probleemide lahendamisse.

Internetmarketing.ee asutaja Peep Laja sõnul on loovuse eeldus barjääride puudumine mõtlemises ning kompetents oma alal. "Kui sa programmeerimisest midagi ei tea, ei saa sel alal ka loov olla. Kui sa oled müügi alal algaja, ei saa sa müügis loov olla," rääkis Laja. Pädevus ja kogemus oma alal laiendavad mõtlemist ning nii sünnivad kõige paremad ideed.

"Kui olen olukorras, kus ei oska valida tegevuste vahel, valin selle, mis annab tulemuse kõige kiiremini. Kui olen ummikus, kuidas midagi lahendada, sõnastan probleemi küsimuseks ja küsin seda valjuhäälselt kelleltki juuresolevalt," rääkis Laja.

Laja sõnul on uskumatu, kui sageli võib vastuse leida pärast probleemi küsimuseks formuleerimist. Proaktiivse ja suurelt mõtlemise eeldus on mõttemalli nihutamine "miks mina?" asemel "miks mitte mina?" suunas.

"Kõik algab muutusest oma peas. Teiseks võib välja tuua hirmu kritiseerimise ees - sellest saab üle, teadvustades, et julgedes hallist massist välja paista, on kritiseeritud saamine paratamatu ning see pole isiklik. Kõige suuremad kritiseerijad on tavaliselt ise kõige vähem midagi korda saatnud," rääkis Laja.

Loovus või looming on sisemise tahte, vajaduse või inspiratsiooni väline avaldus, mis saab oma hoo sisse juhul, kui hirm eksimise või ebaõnnestumise ees takistuseks ei saa.

Endine korvpallur Michael Jordan, kelle suurepärase karjääri võib kokku võtta deviisiga "lihtsalt tee seda", pidas hirmu illusiooniks, mõtteprojektsiooniks. Teadmine, et hirm pole midagi muud kui inimese enda loodud negatiivne tulevikustsenaarium, andis talle mängu otsustavatel hetkedel kindluse, mida kaasmängijatel ning vastastel võtta ei olnud.

Mentor Aivar Haller toob spordimaailmast veel kaks nimekat näidet - tennisist Pete Sampras ning teivashüppaja Sergei Bubka suutsid kogenud sportlasena pingelises olukorras pea külma hoida. See polnud Halleri sõnul mitte juhus, vaid teadliku sihikindla vaimse treeningu tulemus - alateadlike mustrite teadlik muutmine, et pingesituatsioonis mitte vääratada.

"Hirmu kodu on tulevikus. Hirmu ema on teadmatus ja isa on teadmata. Hirm on biokeemiline reaktsioon, mille käivitab tulevikuga seonduv mõttekonstruktsioon, mis on enamasti alateadvuses pesitsev seos, mida iseloomustab negatiivsus," rääkis Haller.

Meeled võtavad vastu andmeid, mida aju töötleb. Hüpotalamus on aju osa, mis mäletab ja määrab väärtusi ehk selekteerib vastuvõetud andmed minevikus kogetu põhjal informatsiooniks. Edasi läheb info ajuripatsisse ja sealt neerupealsetesse, mis paiskavad hetkega näiteks stressihormooni üle kogu keha laiali. Hirmukangestus, mis kaasneb paanikaga, on silmapilkne.

Selle vastand on "põgene" või "võitle" seisund, mida sportlane tavapäraselt kogeb. Selles seisundis on pulss nii kõrge, et intelligentsusest ei ole enam mõtet rääkida. Kes soovib proovida, see võib Halleri soovitusel joosta pulsi 170 peale ning püüda seejärel vastata, kui palju on viis korda kaheksa.

Sellises seisundis avaneb alateadvus ja sealt tulevad välja käitumismustrid ehk reaktsioonid, mis on sinna aja jooksul salvestunud. Olete kuulnud sportlast ütlemas "mu mäng laguneb alati just võiduka lõpu eel" või ärimeest lausumas "ma aimasin, et see pakkumine on jama, minuga juhtub alati nii". See on alateadlik laastav hirm, mis loob vastava reaalsuse, kuni "ohver" valib selle, et muster teadlikult muuta, rääkis Haller. Esmane eeldus selleks on, et usutakse muutuse võimalikkusesse ja vajalikkusesse.

Teiseks eelduseks peab Haller oskust keskenduda sada protsenti olevikule. "Tulevik ja minevik on fiktsioonid. Hetk siin ja praegu on ainus reaalsus, milles meil on võimalik rakendada oma tahet ja jõudu. Määravaks saab see, kas meie kütuseks on hirm või huvi."

Meelepärase tegevuse korral on kütuseks huvi, pingevaba õhkkond avab loovuse, keskendutakse jäägitult hetkele, konkurendist saab partner ja kahe vägeva sünergiast sünnib erakordne kunst. Kas siis spordis, äris või mõnes muus valdkonnas, märkis Haller.

Hirmu ja huvi kontekstis on spordimaailma paralleele võimalik üle kanda ka tavaellu - ebakindel majanduslik olukord on võrreldav pingeolukorraga spordis. Võimetekohase maksimaalse soorituse teeb sportlane või tavakodanik, kes jääb rahulikuks ning keskendub olemasolevale hetkele ja endast sõltuvale selles hetkes.