Arvamus: Perepoliitika paradoksid

Ehkki muid seadusi, mis on millegi kärpimist või külmutamist seganud, on järjepanu muudetud, lükkas riigikogu eelmisel nädalal tagasi sotsiaaldemokraatide ettepaneku lasta vanemahüvitise lagi pisut allapoole, piirdudes kahekordse kuupalgamääraga. Ettepaneku järgi oleks uut korda rakendatud 1. juulist ja alles neile vanemaile, kel sestpeale hüvitise õigus.

Paindlik üleminek poleks riivanud kellegi õigustatud ootusi. Tõttöelda laseks ka ümmarguselt 23 500 krooni kuus lapsel-vanemal lahedasti toime tulla. Seda enam, et kui ema/isa edasi tööl käiks, oleks tema palka küllap juba kärbitud (tuleva aasta vanemahüvitis arvutatakse 2008. aasta keskmise töötasu järgi). Juhul muidugi, kui tal tööd veel oleks. Tuletagem meelde: töötus on tõusnud juba üle 12%.

Lastega perede toetamise süsteem on meil tasakaalust täiesti väljas. Ühest küljest kisub vastuoluline väärtustamine tükkideks perepoliitikat ennast. Vanemapalk on küll hea, ent kaugeltki mitte ainus meede ühitamaks töö- ja pereelu. Riigi abi aga keskendub valdavalt lapse sünnile - kõigist ELi riikidest kõige enam. Juba mullu kulus vanemapalgale enam raha kui kõigile teistele peretoetustele kokku, ometi oli "lagi" siis madalamal.

Tulevaks aastaks prognoositakse vanemahüvitisteks tervelt 2 miljardit 367 miljonit krooni, muudele peretoetustele hulka vähem - umbes 1 miljard 600 miljonit. Edasistel aastatel suurenevad käärid veelgi.

Emapalk saab teadagi otsa, kui laps on pooleteiseaastane. Pärast seda, rehmavad riigiisad, vaadaku ta ise, kust ta saab ja mis ta sööb. Iseloomustamaks suuremaks sirguva lapse elukvaliteeti, tooksin ära mõne kokkuhoiumeetme: tänavu kärbiti haige lapsega kodus oleva vanema hooldushüvitist, kaotati ema või isa maksuvaba tulu esimese lapse pealt ja 450kroonine koolitoetus, lõpetati kuni viieaastase lapse vanema osaline õppelaenu kustutamine. Muid peretoetusi pole iidamast-aadamast tõstetud, isegi pisukest 300kroonist lapsetoetust kiputakse tembeldama raha külvamiseks lennukilt.

Lonkav loogika suleb silmad sellegi ees, et meil napib lasteaiakohti, aga erahoid pole enamikule taskukohane; et igas vanuses koolilaps/noor peaks sööma sooja koolilõunat; et haridusraha lõigete tõttu muudetakse koolide pikapäevarühmi tasuliseks. Paar aastat tagasi käivitatud toetusprogrammid on kärbitud või nullitud.

Vanemahüvitise kaanetamine oleks tuleval, poolikul aastal hoidnud riigile kokku 19,4 miljonit, 2011. aastal 78 miljonit ja alates 2012. aastast juba 138 miljonit aastas. Sellest rahast annaks ehitada lasteaedu või toetada töö kaotanud vanemate lapsi. Pole ju kuigi mõistlik anda neile koolikohustusest palgata puhkust, kuni vanemad jälle palgale võetakse. Prii transport, lasteaiakoht, huvihariduse toetus oleksid mõned hädapärasemad meetmed.

Vastuoluline väärtustamine ajab lõhki tervet ühiskonda. Et peretoetuste suurus on üha rohkem seotud vanema sissetulekuga, kasvab ebavõrdsus. Emapalga maksimumi ja miinimumi vahe on rohkem kui seitsmekordne. Riik lahterdab lapsi: meil on väärislapsed (vrd: vääriskivi, vääriskala) ja ülejäänud. Niigi heal järjel peret toetab ka ühiskond kõige heldemalt: vanemapalga puhul on tegu sisuliselt sotsiaaltoetusega, mida makstakse kindlustuspõhimõtte alusel, ühisest katlast.