Tulevikuettevõtteks on kogukond

EASi juhtimisteadlikkuse programmi koordinaatori Veigo Kella sõnul on ettevõtted seni ostnud inimestelt tööaega ning lojaalsust, tegutsedes looval ajastul 19. sajandi tööstusrevolutsiooni aja mudelitega. "Eesti juhtimiskonsultandid teevad paraku sedasama. Peale retoorika pole midagi muutunud. Tegeletakse ainult iluoperatsioonidega. Status quo aga säilib. Me mõtleme endiselt, et idee elluviimiseks on vaja mingisugust struktuuri, kuid ei ole," rääkis Kell.

Teiseks oluliseks märksõnaks on Kella sõnul see, et inimesed tahavad tööle mõtet, mida praegu üritatakse pakkuda väliste motivaatorite kaudu. Pühendumus ja kirg saavad aga olla vaid sisemised.

"Juhtimisstruktuuride muutumisest sõbralikumaks, kus mõtteviisi "käsuta ning kontrolli" asemel saab kandvaks osaks stiil "loo võimalusi ning koordineeri", on räägitud aastaid, kuid muutused on visad tulema. Põhjused või mõjurid, miks praegused ettevõtted on sellised, nagu nad on, ulatuvad sügavale, otsapidi rahandus- ning haridussüsteemi," rääkis Kell.

Kella sõnul toidab rahandus kui vereringe vajadust tsentraliseerida juhtimist ning protsesse, mis viib süvenevasse reeglite rägastikku. "Haridussüsteem aga õpetab pigem oskusi kui suhtlema ning suhestuma, külvates nõnda rohkem konkurentsi kui koostöö mentaliteeti, püüdes samal ajal inimest mitte eksima õpetada ehk mitte uut proovima," kirjeldas Kell.

Elion Ettevõtted juhatuse esimehe Valdur Laidi sõnul muutuvad ettevõtted siis, kui selleks on sund, kui selle liikmed on surve all või tunnevad end ebamugavalt. "Kui vajadust ei ole, siis ei muututa, sest kes ikka tahab vabatahtlikult tundmatusse viskuda," arvas Laid.

Tegutsema hakatakse siis, kui ollakse mugavustsoonist väljas. Et uus saaks tulla, peab vana lahkuma. Seega saab juba tegutsev ettevõte kasvada nn tulevikufirmaks hetkeolude vajaduste ja probleemide kaudu, mitte aga moevoolulistel kaalutlustel vabatahtlikult.

Laidi sõnul pole ettevõtte struktuuril fundamentaalset tähtsust ei praegu ega tulevikus. Kõige olulisem on eesmärk, mida juhtimisstruktuur peaks parimal võimalikul viisil ellu aitama viia.

Laidi tähelepanekut mööda muutub üha kindlamaks tõik, et määratus ning prognoositavus vajub ajaloo prügikasti, inimestel tuleb harjuda tegutsema normiks muutuvas ebamäärasuses, kus ei tea keegi, mis aasta, veel vähem viie aasta pärast juhtuma hakkab.

On see märk strateegilise planeerimise marginaliseerumisest või hoopis vastupidi?

Ettevõtja Tauno Tuula sõnul on tulevik mingis osas juba kohal: need on kogukonnad või hõimud, kel on ühine arusaamine ning väärtushinnangud, kel on ühine huvi ning kelle päästikuks pole sund, vaid vabatahtlikkus. Nendeks on ettevõtete omanikud, kes omavahel koostööd tehes üksteist aitavad. Kuna ettevõtjate kogukond on väike, ei paista see eriti silma.

"Vähemus on kogu aeg trende loonud ja ettevõtjad on see vähemus, kes seda teevad. Iga inimene võiks olla ettevõtja, iseendale tööandja. Ollagi ise see, kes trendi loob, mitte see, kes sabas sörgib. Kui eeldada, et tulevikus muutuvad ettevõtted kogukonnalaadseteks moodustisteks, siis ka selle eeldused on samad tänaselgi päeval ettevõtjate hulgas - peab omama initsiatiivi ning julgust, et kokku tulla ja midagi ellu viia," rääkis Tuula.

"Senikaua, kui on materialistlik alusmudel, kus võidu nimel joostakse, ei muutu naljalt ka firmade olemus," oli Tuula veendunud.

Sanaselt haridussüsteemiga ühiskonnas mõjutab ettevõtteid nende aegade jooksul välja kujunenud DNA - tõekspidamised, dogmad, kogemused ja traditsioonid, mis sunnivad inimesi end neile kohandama.

Kohandumine võib sageli tähendada aga isiklikust initsiatiivist loobumist, mis võib tähendada subjekti muutumist objektiks ehk vahendiks.

"Probleem on selles, et tänased ettevõtted keskenduvad vanade rutiinide elushoidmisele, üritatakse vanu asju sama entusiasmiga ellu viia. Uusi ideid ei suudeta aga omaks võtta. Nii toimub mandumine," nentis KPMG strateegiateenuste juht Jüri Sakkeus.