Maksumäng käigu võitja peale

Viimasel paaril aastal on arutletud, kas Eesti ettevõtlus- ja maksukeskkond on piisavalt atraktiivne, et meelitada siia välisinvesteeringuid ja tarku inimesi, kelle järele on riigi strateegiline vajadus eriti kõrge. Masstootmise vallas ei suuda Eesti Aasia riikidega pikemas perspektiivis niikuinii konkureerida, mistõttu tuleks arendada pigem teadus-arendustegevuste mahukaid ettevõtlussuundi.

Võimalike maksuarengute vallas on kõige aktuaalsem küsimus seotud Eesti tööjõumaksudega, mis riigi üldist arengutaset, stabiilsust jt olulisi näitajaid arvestades on küllaltki kõrged ja seega mõneti takistavad Eesti teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni (TA&I) strateegia 2007-2013 "Teadmistepõhine Eesti" elluviimist. TA tegevuseks suutlikud inimesed teavad üldjuhul üsna hästi oma teadmispagasi väärtust. Sellises mahus tööjõukulu on aga Eestis tegutsevail ettevõtjail väga keeruline kanda, kui riik neid ei toeta, näiteks maksusoodustuste kaudu.

Tööjõumaksude arengusuundadest kõneldes on selgelt enim tähelepanu pälvinud sotsiaalmaks. On tõsi, et Eesti 33%-line sotsiaalmaks, millele enamasti lisandub 1,4% tööandja töötuskindlustuse makse, ei ole maailma ja Euroopa mastaabis madalaimate killast. Ent erinevad uuringud ei suuda anda reaalselt võrreldavat pilti, kuna kõiki erisusi ei ole andmete võrdlemisel paraku võimalik välja korrigeerida.

Näiteks on riike, kus eraldiseisvat sotsiaalmaksu üldse ei ole, ning on riike, kus sotsiaalkindlustuse kulu on jagatud töötaja ja tööandja vahel või on sootuks töötaja kanda. Sellised moonutused tekitavad riikide maksualasest konkurentsivõimest sageli ebaõige pildi.

Eesti puhul loetakse sotsiaalmaks seadusest tulenevalt reeglina tööandja kuluks, mis lükkab ettevõtja maksukoormuse uuringuis Eesti edetabeli tipust üsna kaugele. Reaalses elus aga arvestavad ettevõtjad oma äriplaanis lõpliku palgakuluga (sh sotsiaalmaks), mistõttu jäävad kõrgemate maksude tõttu lihtsalt töötajate lepingupalgad väiksemaks. Lõpptulemusel maksab sotsiaalmaksu (vähemalt osaliselt) siiski töötaja.

Samal ajal, lähtudes taas äripraktikast, pole ka põhjust arvata, et sotsiaalmaksu alandamise korral ruttaksid ettevõtjad oma töötajate palku tõstma.

Maksusoodustuste või maksude alandamise planeerimisel on riigile esmatähtis määratleda eesmärk, mida tehtava investeeringuga (st riigieelarve laekumiste vähenemisega) püütakse saavutada. Praegu peaks Eesti pöörama enim tähelepanu TA tegevuste arendamisele erasektoris ehk kaaluma maksumeetmeid, mis toetavad teadmiste rakendust ja importi.

Sellised meetmed on näiteks TA töötajate palkadelt kinnipeetava tulumaksu piiramine, nende sotsiaalmaksu määra alandamine või igakuise sotsiaalmaksu summale lae kehtestamine.

Samuti tasub kaaluda ajutiselt sotsiaalmaksu vähendamist (nt kolmeks aastaks) nn imporditud teadus-arendustöötajatele, kes üldjuhul Eestis märkimisväärselt sotsiaalkindlustushüvesid ei tarbi, kuid jagavad-rakendavad teadmisi, aidates nii kaasa riigi strateegilise eesmärgi saavutamisele.

Ehkki rahvusvahelised uuringud on viidanud, et maksud ei ole TA välisinvesteeringute sihtkoha valikul esmatähtis kriteerium, omab riigi üldine maksukeskkond ja stabiilsus siiski selget mõju. Teamistepõhise Eesti visiooni elluviimisel peab riik hoiduma ebasihipärastest ja laialivalguvatest maksumuudatustest (nt üleüldine sotsiaalmaksu alandamine, mis poleks kulutõhus) ning kosmeetilistest muudatustest eesmärgiga Eestit virtuaalselt upitada erinevates ettevõtlus- või maksukeskkondade edetabelites.

Maksusoodustused nõuavad sageli kompensatsioonimehhanismide rakendamist, mistõttu tekitavad halvasti suunatud maksusoodustused riigile lisakulu eesmärki saavutamata.