Meist igaüks otsustab Eesti riigi käekäigu üle

Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad. Alates hetkest, mil meie esiisad ja -emad võtsid 19. sajandil pähe, et oleme teiste rahvastega võrdväärsed, oleme ikka ja jälle leidnud oma teelt takistusi. Oleme neid ületanud.

/.../

Hea Eesti rahvas. Kõige valusama küsimusena ootab meilt vastust tööpuudus. Headel majandusbuumi aegadel kujunes arusaam, et töötu ise on oma hädas süüdi. Nüüd see nii enam ei ole. Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.

/…/

Ärgem petkem end lootusega, et tööpuudus hakkab kiiresti kahanema. 20 aastat tagasi tabas Soomet samasuguse ulatusega majanduslangus. Siis taastus majanduskasv kahe aastaga, ent tööhõive hakkas oluliselt kasvama alles kuuendal aastal.

Meil on kohustus säilitada tööta jäänud inimeste eneseväärikust. Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu.

/…/

Head sõbrad. Praeguse majanduskriisi üks õppetunde on selge: valimispopulismil ja poliitilisel mängukirel on hind, mille maksab kinni Eesti rahvas, meie omaenda ühine riik.

/…/

Kuu aega tagasi kutsusin Eesti ajakirjanikke avalikult üles täpsusele. Ma palusin neil hoiduda parlamendi kui institutsiooni ründamisest. Selle asemel peaksid nad vajadusel keskenduma konkreetsetele isikutele ja nende vigadele. Täna kasutan võimalust, et koputada riigikogu 11. koosseisu liikmete südametunnistusele. Teie olete sinna valitud neljaks aastaks. Riigikogu on aga loodud kestma alatiseks. Hoides oma mainet, kaitsete te ka riigikogu ja koos sellega meie demokraatlikku riiki. Sestap kutsuge ise ja avalikult korrale neid kolleege, kes oma mandaadiga kaasnevat vastutuskoormat kanda ei oska või ei taha.

/.../

Hea Eesti rahvas. Me teame juba nüüd, et varasemat, odava laenuraha pealevoolule rajatud majanduskasvu enam ei tule. Me teame, et niisama teiste raha laenates jõukaks ei saa. Me teame nüüd, et hästi tehtud tähendab rohkem kui kiiresti tehtud.

/... /

Praegu, kui me vaevleme majanduse surutises ja tööpuudus on suur, on selge, et paljud vajavad igapäevaeluga toime tulemiseks tuge. Oma hätta jäänud inimeste aitamine ongi üks riigi keskseid ülesandeid seaduste toime tagamise kõrval.

Aga see on õige surutise ajal. Kuidas aga käitume siis, kui meil hakkab taas paremini minema? Kui loeme mõnest Euroopa Liidu riigist lähtuvaid uudiseid, siis näeme, kuidas oma sotsiaalsüsteemi laenurahaga turgutavad ettehoolde-riigid seisavad üha paisuvate probleemide ees. Nad on sunnitud otsima teistsuguseid lahendusi. Nad on sunnitud viima riigi rolli vastavusse majandusliku tegelikkusega.

Sestap usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad tegevust ja ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi. Olgu majanduses, teaduses või kultuuris. Just nende kasvatamisele peamegi keskenduma siis, kui oleme ületanud kriisi üleelamise esmased raskused.

See eeldab hoopis tõsisemat lähenemist haridusele ja rahale, mida oleme nõus selle eest maksma. See tähendab keskendumist rahva tervisele, elueale ja meie pensionisüsteemi võimalustele. Varem või hiljem tuleb vastata küsimusele, kas avada Eesti välistööjõule või töötada ise kauem.

Need valikud pole kerged, kuid neid on vastutustundetu eirata. Meie seda endale lubada ei saa. Need valikud tuleb teha siis, kui oleme kriisiga hakkama saanud. Ent nendele mõtlema peame juba nüüd.

/…/

Hea Eesti rahvas. Vabariigi aastapäev pole pidu, vaid perekonna kokkutulek. Just siin on õige isekeskis arutada: mis on tehtud, mis õigesti, mis valesti ja mis saab edasi. Me oleme isekeskis. Siin pole mõtet saavutustega hoobelda ega teha nägu, nagu kõik oleks korras. Meil pole mõtet vastutust kellelegi teisele veeretada.

Kriisipäevil kergemini kerkiv kuri või kurb tuju toob ka nurina, justkui oleks meie praegune olukord kõige süngem, mida oleme kunagi kogenud. Ei, see pole nii. Tegelikult on Eesti ja eestlaste olukord kõigi raskuste kiuste ikkagi võrreldamatult parem kui ühelgi teisel läinud sajandi perioodil.

/… /

Majanduskriis sünnitab lisaks ainelisele nappusele ka abituse tunnet, et niikuinii ei saa midagi teha. Seda toidavad paraku me endi loodud minevikumüüdid. Mis on olulisem - kas 700 aastat orjaööd või 92 aastat omariiklust? Mis on olulisem - 50 aastat okupatsiooni või 20 aastat oma ühiselt ehitet riiki? Kas me määratleme end oma rahvale osaks saanud kannatuste kaudu? Või seeläbi, mida oleme ise teinud? Kas laseme end määratleda minevikul või adume tänast seisu ja homseid võimalusi?

Meist igaüks otsustab Eesti riigi käekäigu üle. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast käest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tõepoolest hakkama saanud. Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jätkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista. Tunnustagem iseendid, et raskeid otsuseid vastu võttes oleme loonud aluse taastumiseks.

Täna, mil uus tõus juba kumab ees, aga pole veel kätte jõudnud, on Eesti käeulatuses parimad võimalused edasi minna, seekord omaenda loodu ja mitte võõra raha toel. Meie esiisad ja -emad lõid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja järgmistele põlvedele.

Meie täna vähem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik. Head iseseisvuspäeva, elagu Eesti!