Reformid, Eesti riigi valulapsed

Aasta enne erastamisreformide 20. aastapäeva võib üsna kindlalt väita, et põhilise uuenduse lõpetamiseks läheb inimpõlv, s.o siis 25 aastat. Omandireformiseadus võeti vastu juunis 1991. Niisiis veel pool aastakümmet. Sellele viitavad viimased arengud.

Riigikogusse on jõudnud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduseelnõu (715 SE), millega viimased paar tuhat toimikut suunatakse lõplikuks lahendamiseks omavalitsuskomisjonidelt maakonnakomisjonidele, kuna kohalikud valdavalt pealinnas ja Harjumaal ei suutnud maareformi lõpetamisega toime tulla.

Omanike arvates on käsilevõetu vaid väike sammuke edasi väljumaks tõelisest stagnatsioonist sel alal. Ent seegi protsess vältab veel aastaid, kuna eelnõu tähtajad on liialt pikad. Omanike 2007-2008 väljapakutud omamoodi kiire lõppmängu ideest ei saanud avaliku sektori vastuseisu tõttu asja. Ettepanekute arutelugi vältas tervelt kolm aastat. Reformide tsentraliseeritud läbiviimise kava sumbus võimukoridoridesse. Nagu teisedki varem. Teeme ära mentaliteet näib toimivat ainult prügitalgutel ja sealgi jääb kokkukuhjatud praht enamasti prügilaisse vedamata.

Praegu mõjub ahtakese lootuskiirena, et stagnatsiooni teema on lõpuks üldisemaltki üles võetud. No-teatri pajatspolitoloogid (heas mõttes) osutusid oma elukutselistest ametivendadest kompetentsemaks.

Tundub, et meil tegeleb politoloogia väheste eranditega peamiselt kiibitsemisega - kuidas erakondadel võimule saada või sinna jääda, arutamata nt, mis takistab tähtsate uuenduste läbiviimist.

Reformide seiskumine on üks üldise stagnatsiooni tundemärk. No-teatri etteastet jälginuile pidi selgeks saama, et sumbumise põhjused peituvad ühiskonnas eneses, inimeste loidust lihtsalt kasutatakse ära. Näis, et Saku halli täis rahvast ootas jälle kord, et saaks mured delegeerida kellelegi teisele, kes ühiskonna nende eest seisakust välja tooks.

1941. aastal järelümberasujate probleem Tallinnas on tänaseks on jõudnud tõelisse absurdi. Linnavõim on seadusi rikkudes nõuks võtnud mitte täita kohtuotsuseid, sh riigikohtu omi, mis kohustavad viivitusteta tagastama järelümberasujatele nende nõukogude võimu poolt ebaseaduslikult võõrandatud kinnisvara.

Linn maksab ennemini sajatuhandelisi trahve maksumaksja arvelt. Mittetäitmist õigustatakse sooviga veel kord järele pärida Saksa arhiividelt, ega ümberasujad pole vara eest Saksa riigilt saanud kompensatsioone. 19 aasta jooksul on neid asju korduvalt kontrollitud. SFV suursaadik on nentinud, et kinnisvaralisi hüvitisi pole saadud. Samal seisukohal on kohtudki. Muidugi võib asja uurimist jätkata, kuid see ei peata kohtuotsuse täitmist.

Inimpõlvi vältavad reformid on Eesti riigi valulapseks ja selle asjaolu jätkuv mahavaikimine ainult kriipsutab alla asja tõsidust.