Käendus ja pankrot

On tavapärane, et äriühingu kohustusi tagab võlausaldaja ees käendaja, kelleks on sageli äriühingu juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimine annab võlausaldajale suurema kindluse, et kui põhivõlgnik kohustusi ei täida, on võlausaldajal võimalik nõuda samade kohustuste täitmist käendajalt. Kas põhivõlgniku pankrotimenetlus mõjutab käendaja vastu esitatava nõude aegumist ehk annab võlausaldajale rohkem aega?

Pankrotiseaduse paragrahv 42 ütleb, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Kõik nõuded, mis võlausaldajal pankrotivõlgniku vastu on, muutuvad sel hetkel sissenõutavaks. Sissenõutavaks muutuvad ka käendusest tulenevad nõuded.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahv 157 lg 3 näeb ette, et pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest. Kas see tähendab, et võlausaldaja võib käendaja vastu nõude esitada 10 aasta jooksul pärast põhivõlgniku pankrotimenetluse lõppemist? Kaugeltki mitte!

Riigikohus on seisukohal (18.03., otsus nr 3-2-1-12-10), et võlausaldaja nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei tähenda, et seaduses pankrotimenetlusega seostatud aegumistähtaeg kehtiks ka käendaja suhtes. Käendaja suhtes tuleb rakendada tavapärast tehingust tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Ja käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõla nõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Seega nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist.

Sarnane on kohtu seisukoht ka aegumistähtaja peatumise osas. Käendaja vastu nõuete esitamisel tuleb silmas pidada, et kuigi seaduse järgi peatub aegumine nõude esitamisel pankrotimenetluses, siis käendaja vastu esitatavad nõuded põhivõlgniku pankrotimenetlusega ei peatu. Seega tuleb aegumise välistamiseks esitada nõue käendaja vastu sõltumata sellest, kas sama nõue on pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu esitatud. Seadus annab selliseks käitumiseks võimaluse, kuid ei kohusta selleks selgesõnaliselt.

Riigikohus leidis, et käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda vaid juhul, kui võlausaldaja ja käendaja õigussuhtes on selleks vastav alus. Seega võib võlausaldajal tekkida vajadus paralleelselt põhivõlgniku pankrotimenetlusega esitada "igaks juhuks" hagi- või pankrotiavaldus ka käendaja vastu, et välistada nõude aegumine. See aga tähendab lisakulutusi võlausaldajatele ja lisatööd kohtutele.