Kas totaalne maksureform või pigem pisiparandused?

Väidan, et Eestis on maksudega olukord tervikuna korras. On küll võimalik ja kohati vajalik teha muudatusi, mis puudutavad maksupoliitilisi ja tehnilisi valikuid, kuid põhimõttelisi möödalaskmisi, mille parandamine vääriks valimiste kuulutamist maksureferendumiks, siiski ei esine. Kui millestki üldse rääkida, siis pigem teatud "soodustuste" kaotamisest, mis kedagi mingil moel tegelikult ei soodusta.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamise ettepanek väärib kindlasti tähelepanu. Vaatamata sellele, et lae põhimõtet või regresseeruvat sotsiaalmaksu kasutatakse meid mittepuudutava astmelise tulumaksu mõju kompenseerimiseks, on sellel nn tarkade (loe: kallite) töökohtade loomisele või Eestisse ületoomisele ilmselt positiivne mõju. Siiski tahaks olla veendunud, et otsus sünnib pärast põhjalikku analüüsi, sest vastupidiselt üldlevinud arvamusele väidab üks Praxise uuring, et Eesti tööjõu maksukoormus jääb isegi alla ELi keskmise.

Õigustatud on muidugi ka ametiühingute keskliidu esitatud küsimus: kust võtta raha, et lae kehtestamisega kaasnevat maksutulu vähenemist kompenseerida? Arvan, et head lahendust pakuks miinimumpalga tõus. Meil on üpris palju töötajaid, kelle ametlikuks palgaks ongi miinimumpalk (teenigu nad siis tegelikult kui palju tahes). Selle tõstmine oleks kooskõlas kõigi ootustega - võimaldab valutumalt lae kehtestamist, tekitamata tööandjatele summa summarum lisakulutusi, ja tõstab madalapalgaliste kindlustunnet, näidates samas siiski kindlat suunda üleminekuks pelgalt toore tööjõu kasutamiselt suurema lisandväärtusega majandusele. Kuna sotsiaalmaksu alampiir on praegu väidetavalt niigi kõrge, siis selle tõstmisega alampalga uuele tasemele võiks riik tõepoolest oodata. Sotsiaalmaksust veel nii palju, et seda võiks siiski jagada tööandja ja töövõtja vahel. Julgen arvata, et enamik tööandjatest kinnitaks, et palgale 1000 krooni juurde nõudvat töötajat ei huvita, et tööandjale tähendab see nõudmine 1344kroonist väljaminekut.

Teine küsimus, mille lahendamisele oleks ammu võinud oluliselt aktiivsemalt mõelda, on praegusele süsteemile alternatiivse FIE nn tegevusloamaksu sisseseadmine. Seda teed on läinud nii Läti kui ka Leedu, sarnased "patentmaksud" kehtivad ka mujal maailmas. Mitmed OECD riigid rakendavad teisigi lihtsustusi (nt käibetulumaks - kindel protsent müügikäibest katab FIE kõik maksukohustused). Pakutav põhineks lihtsal alampalgast lähtuval kuumaksul summas 1877 krooni neile, kelle käive on alla 250 000 krooni aastas, mis oleks alternatiiviks praegusele tulu- ja sotsiaalmaksule. Oluline on just väike, kuid sage kuumaks. Samas ei oleks vaja mingit kuluarvestust ega muud bürokraatiat, tuleks jälgida vaid tulutaset, et see ei ületaks aastapiiri.

Kes ei soovi või ei saa nii palju maksta, jätkaku praegusel viisil, pidades täpset arvestust sisenevate ja väljuvate kroonide üle, kogudes kulutšekke ja makstes makse tegeliku netotulemuse pealt. Uus süsteem on lihtne ja võtab maha barjäärid sisenemisel ettevõtlusse. Mõelgem kas või, millised võimalused avaneksid töötute toetamiseks ettevõtlusega alustamisel, nt tegevusloamaksu tasumine riigi poolt esimese tegutsemisaasta jooksul või lausa ettevõtjapalk. Tegelikkus on praegu paraku selline, et päevast, mil töötu registreerib end FIEks, kaotab ta õiguse töötuskindlustushüvitisele. "Hea" motivaator ettevõtluse alustamiseks?

Ümbervaatamist vajaks ka üüritulu maksustamine. Praegune süsteem ei arvesta maksustamisel üüriobjekti soetamis- ega muude kuludega. Kontrolli keerulisus ja kulukus tähendavad, et kindlasti teavad paljud kedagi, kes saab oma üüritulu mustalt. Lahenduseks oleks nt madalam maksumäär ja lihtsamad kontrollivõimalused maksuhaldurile. Samuti tuleb uuesti luubi alla võtta füüsilise isiku investeeringute tulumaksuvabastus, mis kedagi tulumaksust tegelikult ei vabasta. Tegemist on küll olulise sammuga õiges suunas, kuid soovitud eesmärk võrdsustada füüsilise ja juriidilise isiku investeeringute maksurežiimid jäi saavutamata, sest äriühingu kasutamine tähendab ikka veel soodsamat maksustamist ning, antagu mulle andeks, võtab äriühingu asutamine Eestis kõvasti vähem aega kui kõnealusest paragrahvist arusaamine.

Oma aja on ära elanud ka paljud tulumaksuseaduses sisalduvad "maksusoodustused", mis peaks justkui suunama maksumaksja käitumist. Kui paljud on läinud ülikooli tasulisse õppesse selle pärast, et koolituskulu saab tulust maha arvata, mitte selle pärast, et haridust on vaja? Isiklikust kogemusest mäletan, et koolitusluba omava autokooli kaudu sõidutundide eest maksmine oli täpselt tulumaksumäära võrra kallim kui otse sõiduõpetajale maksta. Sama kehtib ka eluasemelaenu soodustuste kohta ning kindlasti ei sunni ükskõik mitmendast lapsest antav soodustus kedagi vastavas suunas aktiivsemalt tegutsema. Ühe uuringu kohaselt süvendavad niisugused maksusoodustused ebavõrdsust, sest mida suurem on tulu, seda suuremad on ka mahaarvamised, kuid seda vähem on neid maksumaksjal tegelikult vaja. Laiemalt võttes ei olegi vale väita, et enamik maksusoodustusi ja erandeid tegelikult ei avalda peaaegu kunagi loodetud efekti, v.a ehk lisahääled valimistel.

On hea meel tõdeda, et diskussioon on käivitunud. Üksikuid muudatusi ja parandusi võib ja peabki tegema, kuid üldised põhimõtted võiksid siiski paika jääda - olgu maksusüsteem pigem neutraalne ehk huvitagu ta tavalist maksumaksjat ja ettevõtjat nii vähe kui võimalik ja teenigu kõigepealt riigi rahakoti täitmise eesmärki.