Tulevased pensionärid veavad oma tööga Eesti riigi välja

Eesti tööturgu ja ettevõtteid ootab väljakutse, millega tuleb hakata tegelema kohe - rahvastik vananeb ning enamik meist peab pensionile siirdumiseks kauem töötama kui praegusel ajal ja võimalusel raha teenima ka pensionärina. Selleks aga peavad muutuma nii töökohad kui ka üldine mõtteviis. Noortekultus tööturul on läbi saamas, üha enam loevad vanemaealised.

Sellele viitab otseselt ka hiljutine tööandjate manifest, mis küll palju kriitikat pälvis. Lugejaid on ehmatanud soov tõsta pensioniiga 67. eluaastani. Manifesti puhul on tegemist eelkõige ettepanekutega, mis peavad tekitama avalikku diskussiooni. Ebaõiglasena tunduvate sätete taga peitub nii mõnigi tõetera. Vastase auklikuks tulistamine on palju meeldivam tegevus kui ühiskonna aukude ja lõhede lappimine, tundub manifestile osaks saanud reaktsioone vaadates.

Samas puudub Eestis laiapõhjaline sisuline arutelu, mis siin riigis kümne, kahekümne või saja aasta pärast toimuma hakkab.

Pensioniea tõus on paratamatus, kuna Eesti elanikkond vananeb ning tööealisi eestlasi jääb järjest vähemaks. Inimvara raporti kohaselt oli 2009. aastal Eestis 229 000 üle 65aastast inimest ehk 17,1% kogu rahvastikust. Eestis hakkab eakate osakaal kiiresti kasvama 2020. aasta paiku, kui pensioniikka jõuab praegu 45-59 aasta vanune arvukas põlvkond. Praegune eakate ja tööealiste suhtarv 1/4 (25%) kasvab 2030. aastaks 1/3-le ja 2050. aastaks peaaegu 1/2-le (47%). See kõik tähendab ühelt poolt riigi kulutuste suurenemist ja teisalt (häda)vajadust kaasata vanemaealisi tööturule.

Demograafilise muutuse tulemusel peab muutuma ka tööelu ja suhtumine sellesse. Muidu lihtsalt halveneb tulevikus rahva elatustase ja elukvaliteet - nii lihtne see ongi. Eesti pole siin mingi erand, sama kehtib ka teiste Euroopa riikide kohta. Kõik püüavad konkurentsis püsimiseks kaasata üha rohkem eakamat tööjõudu rahvamajandusse. Kuidas see tegelikkuses välja näha võiks? Kas rabamist sama kirjutuslaua või tööpingi ääres kuni kokkukukkumiseni?

Kaugeltki mitte. Lahendus peitub pigem põhimõtteliselt uues arusaamas tööalase arengu kohta. Ajale on jalgu jäänud traditsiooniline elu kulgemise kolmikjaotus: kool, töötamise aeg ja pensionipõlv. Üha tähtsamaks muutub täiendõpe ja tööalane edasiliikumine. Valmis peab olema vajadusel ametit vahetama või veelgi parem - seda vahetust ise soovima.

Loomulikult on suhteliselt ebatõenäoline, et 67aastane inimene töötab 7 päeva nädalas ja 8 tundi päevas. Igaühele ikka tema võimete ja miks mitte ka soovide kohaselt. Kõigile huvilistele on võimalik rakendus leida. Tööandjate manifest pakub, et tööhõive suurendamiseks tuleks soodustada mitmesuguseid paindlikke töövorme - osaajaga töö, kaugtöö, renditöö. Valikuid on rohkem. Oleme oma ettevõttes kogenud, et vanus pole inimeste palkamisel või töösuhte lõpetamisel määrav. Me ei eelista ega välista kedagi vanuse tõttu, vaid kohtleme kõiki kandidaate võrdselt, st hindame nende sobivust riigi poolt turvafirmas töötamiseks kehtestatud kindlate tervise- jm nõudmistele. Kui pensionär neile vastab, ei tee me takistusi. G4S töötajate seas on 65-80aastaseid üle saja. Enamik neist töötab mehitatud valves, kontrollides näiteks ettevõtete pääslates läbipääsu.

Selge on see, et sellised muutused pole enamusele elanikkonnast meeltmööda. 67aastaselt või veelgi hiljem pensionile minna pole tavainimesele sugugi rõõmustav mõte, ei Eestis ega mujal. Praegu kestvad rahutused Prantsusmaal, suured meeleavaldused olid selle aasta algul Hispaanias. Ajakirjandusest loen, et pensioniea tõusu kaaluvad või on kaalunud Holland, Taani, Soome, Venemaa…

Selle koha pealt peabki algama ettevõtete ja poliitikute töö. Tööandjad on oma sammu teinud. Manifest on eelkõige mõeldud järgmisele riigikogule, kuid avatud diskussiooniks ka ametiühingutele, kodanikuühendustele, teistele huvigruppidele ja ühiskonnale laiemalt. See, et manifesti klauslid on intrigeerivad, tuleb mõtlevale inimesele ainult kasuks ning soodustab huvigruppide omavahelist suhtlust - kokkuleppeni jõutakse alati.

Ettevõtted ise peaks edaspidi teadlikumalt ära kasutama vanemaealiste ja kogenud töötajate oskusi. Praeguse mõttemalli järgi tundub alati kuidagi lihtsam kitsikusse sattudes koondada vanemaealisem või lausa pensionil töötaja, kuid kas see on alati ka õigustatud samm? Teisalt aitaks pensionärid tööturule tagasi tuua personali- ja palgapoliitika, mis teeb tööandjatele atraktiivseks vanemate inimeste töölevõtmise. See võiks olla midagi sarnast, nagu sellest suvest tööandjatele kehtiv maksusoodustus töötute palkamisel, mis võimaldab maksta osalise tööaja eest sotsiaalmaksu mitte miinimumpalgalt, vaid tegelikult töötasult. Kaotama peab vanusepiirangud, mis takistavad pensionäride töötamist mõnes ametis.

Pensioniea tõus tööandjate manifestis on leidnud meedias liiga must-valget kajastust. Tundub, nagu ei tahetaks tõele näkku vaadata, kuid ilustamisel pole siin mingit mõtet - manifest püüab olla aus. On hea, kui sellised teemad avalikku arutellu tuuakse. Võib-olla aitab see nii mõnelgi majanduse toimumist ja riigi eksistentsi laiemas plaanis näha. Alati ei saa kõike taandada indiviidist lähtuvalt. Tegemist on tulevikku suunatud teemaga, kuid mida varem leitakse kompromissid, seda parem.

Kust alustada? Esimene asi on võitlus eelarvamuste kaotamiseks. Vanemaealisi peetakse väheproduktiivseteks, õppimisvõimetuteks, ammendunuteks - seda nii osa tööandjate kui tegelikult ka töövõtjate endi seas. Ja ega riigivõim ja poliitikud pole asjale teisiti vaadanud.

Loomulikult on säärased eelarvamused valed. Kuid nad kehtivad seni, kuni noori töötajaid on hulgaliselt valida. Paarikümne aasta pärast see nii paraku enam pole.