Kristi Kongi tõlkeprobleemid

Kuigi näituse pealkiri toob silme ette pigem tehnika ja masinatega seotud pildid, siis Kristi Kongi näitusest õhkab kõike muud kui külmade masinate kõlksumist.

Kongi tööd on väga poeetilised, soojad ja emotsionaalsed. Draakoni galerii hall kivipõrand on üleni lumivalge paberkattega kaetud. Lausa kahju on sinna peale astuda, kuid samas huvitav mõelda, milline see kahe nädala pärast, kui näitus lõppeb, välja näeb.

Valgele paberile ja valgetele seintele on kontrastiks Kongi kaks julgete värvidega maali ja neile sekundeerivat objektiassamblaaži.

Näituse pealkiri "Transformaator" viitab sellele, kuidas ruumilistest esemetest on lõuendile kantuna saanud kahemõõtmelised. Kongi uurib kahe maailma vahelist keelt ja selle keele tõlkeprobleeme. Aga peale selle rõhutab ta ise ka transformatsiooni puhtalt maalikunstilist külge ja ühe maailma ülekandmisel teise maailma tekkivaid probleeme.

Kahe maali aluseks on kompositsioonid, üks otse lõuendile kinnitatud esemetega, teine laud, mis on hoolikalt pudi-padi täis asetatud, kuid seda mitte juhuslikult.

Nii annab Kongi vaatajale võimaluse tõlkeprotsessi otseseks jälgimiseks. Seejuures kannab ta kujundid lõuendile üle mitte hüperrealistlikus laadis, vaid abstraheerides oma äranägemise järgi parema tulemuse saavutamiseks kõik ebavajalikud detailid.

Nagu ikka läheb transformatsiooni käigus midagi kaduma, kuid jääb küsimus, kas see kadumine on pigem positiivne või mitte? Kongi puhul kindlasti on.

Teine võte, mida Kongi kasutab, on assamblaaži ülekandmine lõuendile pealtvaates, nii et tulekustutist saab vaid suur ümar punane ring, parfüümipakendist lilla ristkülik. Ent ta lisab lõuendile siiski piisavalt palju detaile, et mitte muutuda täiesti abstraktseks.

See on mäng. Ilus, värviline ja maaliline. See on reeglipärastatud mäng läbimõeldud taktikaga.

Ja samas on see ideaalne õppetund koolilastele, mis toob korraga esile kõige olulisemad füüsilise maailma maalikeelde viimisega kaasnevad küsimused ja probleemid.

Autor: Ragne Nukk