Kuidas saab õiglus olla astmeline?

Olen jälginud avaldusi astmelise tulumaksu kohta. Aimates palkade statistilist jaotust, tundus maksureformi eeldatav efekt kahtlane, kuid omamata statistikat, ei saanud ma seda üle arvutada. Kui aga eelmisel suvel avaldati Äripäevas artikkel palgajaotuse tabeliga, talletasin igaks juhuks andmed. Nüüd, kui teema jälle aktuaalne, proovisin nende andmete abil mõista maksustamise meetodite erinevusi. Võrdlesin kehtivat ja lobistatavat maksusüsteemi ning katsetasin veel mõnda.

Astmelist tulumaksu promotakse õiglasemaks kui proportsionaalset. See on aga kaheldav. Kuna riigi hüved kodanikele ei sõltu eriti nende maksupanusest, oleks õiglane ju hoopis pearahal põhinev ehk siis protsentuaalselt regressiivne maksusüsteem. Praktikas ei ole see piisav vähekindlustatud elanike jaoks, seetõttu võiks õiglasemaks pidada praegu kehtivat proportsionaalset maksusüsteemi. Ometi näevad paljud seda võrdelist panust võrdsena ning seetõttu ebaõiglasena. Tegemist võib olla kehva protsentarvutuse mõistmisega. Või hea demagoogiaga. Sest rääkides maksumäära langetamisest, peab sama isik saadud võitu ebaõiglaseks just selle võrdelisuse pärast.

Praegunegi on tegelikult astmeline. Praegu kehtivat maksusüsteemi nimetatakse ühesuguse tulumaksumäära tõttu proportsionaalseks, kuid üks aste, tulumaksumiinimum, muudab süsteemi progresseeruvaks. Kui kehtiv maks oleks ka tegelikult proportsionaalne, siis üldsummas sama tulumaksu laekumiseks piisaks 17,4protsendilisest maksumäärast. Kuid kuna seeläbi kaotaks rahaliselt umbes 77% maksumaksjatest, ei oleks selline areng võimalik.

Mille poolest siis erineb Keskerakonna pakutav kolmeastmeline progressioon praegusest? Need on üsna sarnased, vaid viimase tõus on järsem. Summaarne maksukoormus suureneks 7% ehk ca 51 miljoni euro (800 mln kr) võrra aastas. Muide, Keskerakonna reklaamitav võit oli 220 miljonit eurot (3,5 mld kr) aastas. 57% maksumaksjaist võidaks reformist keskmiselt 5,3, maksimaalselt10 eurot (84-150 kr) kuus, seejuures 30% kaotaks aga keskmiselt 22 (347kr), maksimaalselt 767 eurot (12 000 kr).

57% maksumaksjaist on kaalukas argument, eriti, kui lisada ka need 13%, kelle maksukoormus jääb endiselt nulliks. Nad küll ei võida midagi, kuid meenutagem lugu mehest, kellele vanajumal pakkus tehingut - saad kõik, mis tahad, kuid arvesta, et naaber saab topelt. Mees valis ühes silmast pimedaks jäämise. Samas võib selle 13% hulgas olla üsna suur osa õppivast noorsoost, kes loodab tulevikult kõrgemat palka ning valiks hoopis teisiti. Teisiti valiks ka võitja, kui teine tema pereliige sellega seoses peaks oluliselt rohkem kaotama. Kuna riik saaks rohkem maksutulu ja kui kokku oleks võitjaid rohkem ning seda saaks kuidagi õiglaseks nimetada, tunduks mitmeastmeline tulumaks tõesti võluvitsana.

Ometi pole raske leida üheastmelisele maksusüsteemile samu tulemusi andvaid parameetreid. Võttes tulumaksumääraks 30,5% ja maksuvabaks miinimumiks 305 eurot (4772 kr), saame samuti tulemuse, kus 57% elanikest võidaks, 30% kaotaks ning üldine maksukoormus suureneks 7%. Keskmine võit oleks 15 eurot (240 kr), suurim 29 eurot (455 kr) kuus. Suurim kaotus väheneks aga 646 euroni (10 100 kr). Omamata ülevaadet palgasaajate jaotuse kohta, tundub palgatulude ümberjagamine lihtne ja tõhus. Vaadates graafikut, mõistame aga, et madalapalgalise tulumaksu väikeseks langetamiseks vajamegi teise poole mitmekordset maksutõusu.

Mitmeastmeline on õiglus? Kui eeldada, et progresseeruv maks on õiglane, tekib küsimus: kuidas saab õiglus olla astmeline või isegi mitmeastmeline? Vaatame lõpmata paljude ja võrdsete astmetega ehk siis lineaarselt progresseeruvat tulumaksu (maksuvaba miinimumita). Ka sellisel juhul on võimalik lahendus, kus 58% palgasaajatest võidab 7protsendilise üldise koormuse kasvu juures, kuid seejuures jääksid kaotajateks nii palgaskaala alumine kui ka ülemine ots. Kuna tulu pole piiratud ning näiteks suure honorari saamisel või maja müümisel võib tekkida olukord, kus maksudeks tuleb tasuda kogu summa ning veel natuke peale. On see siis õiglane?

Olgu maksusüsteem nii progressiivne ja astmeline kui tahes, ei paranda see ebapiisavalt hinnatud elukutsete, nt õpetajate, päästjate olukorda ega too nende taskusse mõnede poliitikute deklareerimata "unustatud" tulusid.