Eesti sihiks saagu kõrge tootlikkus ja lisandväärtus

Suurte eesmärkide põua alla kannatav Eesti otsib uusi visioone, kuhu püüelda. Visiooniotsingutega tegelevad nii riiklikud kui ka omaalgatuslikud mõtterühmad, haarates sellesse kaasa sadu ja tuhandeid inimesi nii kodu- kui ka välismaalt. See on hea ja vajalik töö ning tuleb loota, et valitav uus riigikogu ja valitsus võtavad visiooni loomist äärmiselt tõsiselt. Kokkulepitud visioon loob vektorid ka riiklikule arengukavale ja raamistiku Euroopa Liidu järgmisele eelarveperspektiivile.

Ainus tee, mis oleks kasulik nii ettevõtetele kui ka kogu ühiskonnale, oleks me töökohtade tootlikkuse märgatav, isegi hüppeline kasv.

Veel enne visiooni on aga vaja efektiivsust. Seni kui visioon alles küpseb, peab meie majandus, eelkõige tööstussektor, tegelema tõsiselt tootmise efektiivsuse ja töökohtade tootlikkuse tõstmisega. Palgataseme hoidmine madalana - sellest enam ei piisa, et olla pikka aega efektiive ja kasumlik. Ka kõrgtehnoloogiliste seadmete soetamine iseenesest ei tõsta tootlikkust, või ei tee seda vähemalt määral, mida kaasaegsed seadmed võimaldaksid. Me oleme avatud tööjõuturu tingimustes ilma jäämas kvalifitseeritud tööjõust, sest madal tootlikkus ei võimalda maksta konkurentmaadega võrreldavat palka.

Selles olukorras võime käituda kolmel viisil:

1. Lõpetada tootmine ja sulgeda ettevõte;

2. jätkates tootmist madalate palkadega, tuua sisse odavat tööjõudu;

3. tõsta töökohtade tootlikkust, et meie palgad muutuksid konkurentsivõimelisteks.

Tegelikult on muidugi olemas ka neljas variant - otse loomulikult võib ka lihtsalt edasi vireleda!

Esimene võimalus võib meie ees terendada niikuinii, kui me midagi ette ei võta, ning vaevalt oleks igasuguse tööstuse likvideerimine meie riigile kasulik.

Teine võimalus on see, millest on palju räägitud ning mis tähendaks migratsiooniväravate avamist. Tuhanded immigrandid lahendaksid kindlasti mõneks ajaks tööstusettevõtete tööjõuvajaduse, kuid üsna kiiresti pingestaks suur hulk võõrpäritolu töölisi ja nende perekonnaliikmeid meie sotsiaalsfääri, kasvaks kuritegevus ja etniliste konfliktide oht. Analoogiliste probleemidega on hädas kõik suuremad tööjõuimportöörid Euroopas.

Väljapääs on lihtne - tuleb hüppeliselt tõsta tootlikkust. Ainus tee, mis oleks kasulik nii ettevõtetele kui ka kogu ühiskonnale, oleks meie töökohtade tootlikkuse märgatav, isegi hüppeline kasv. Kuid kui see oleks väga lihtne, küllap oleksid ettevõtjad selle täiustuse juba ammu ette võtnud ning ostnud sisse hea konsultatsiooni ja vastavad treeningprogrammid. Sest kes ikka ütleks ära suuremast ja stabiilsemast kasuminumbrist, mida kõrgendatud tootlikkus võimaldaks. Kui aga tootlikkuse tõstmine oleks liiga keeruline ja kulukas, küllap siis tuleks leppida paratamatuse ning esimese või teise arenguvariandiga.

Tootlikkuse kasv on võimalik, kui haridustase on piisav ja töökultuur on kõrge. Tegelikult ei ole tootlikkuse tõstmine ettevõttele kulukas ega keeruline ning seda ka mitte ühiskonnale tervikuna, kui tõeliselt suured kulutused on juba varasematel aegadel tehtud.

Kulusäästlik tootmine on võimalik, kui rahva haridustase on piisav ning üldine töökultuur kõrge. Nagu see on toimunud peaaegu kõigis vanades tuntud tööstusriikides, maades, mis enamasti on tänapäeval ka kõrge elatustasemega heaoluriigid. Kuid ka seal, näiteks vanal heal Inglismaal, läks 1980.-1990. aastatel vaja tõsist riigipoolset sekkumist ja taganttõuget, et sealsed ettevõtjad loobuksid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse töökorralduslikest mõttemallidest ning tuleksid ajaga kaasa.

Töö intensiivistamine ei tähenda tänapäeval ilmtingimata töölistelt täiendava higi väljapressimist, vaid vastupidi - töö peab olema tegijale parajalt pingutav ja meeldiv, kuid samas märksa tulemuslikum. Sest kellelgi ei õnnestu müüa töötajate higi ja rikutud närve, vaid ikka mõistliku hinnaga kõrge kvaliteediga toodangut.

Nagu aednikud ütlevad - head saaki annavad armastusega kasvatatud taimed, nii on ka oma eluga rahuloleva töötaja töö tulemuslikum.

Tegelikud muutused algavad tööliste tasandilt. Tänapäeva töökohtade efektiivsuse tõstmine saab toimuda vaid teadlike ja haritud töötajate kaasamisega, nende omavahelise koostöö ja kõigi juhtimistasandite ühiselt ja üheselt mõistetud eesmärgistatud tegevuse tulemusena.

Arvamus, et ainuüksi juhtkond ja tootmisjuhid saavad märgatavalt mõjutada tootlikkust, on iganenud, sest tegelikud muutused algavad tööliste tasandilt. Tootmise efektiivistamine algab töökohtade ja tööprotsesside analüüsist, tööpingi- ja liinitööliste osalemisest oma töökohtade korraldamises.

Jaapani autotööstusest alguse saanud nn timmitud tootmine (lean production)on aastakümnete jooksul täiustatud ja üle võetud kõigis nendes maades, kes on praegu meile eeskujuks ja kõrgete palkade tõttu paljude meilt mujale siirduvatele ihaldatud sihtriigiks.

Kõrgepalgalised töölised oleksid aga hea eeskuju noortele ja signaal kogu ühiskonnale - tasub õppida tööstuserialasid, tootmisse tasub panustada!

Töösturid pelgavad ajakadu. Loomulikult on töösturid ettevaatlikud ega lähe uisapäisa igasuguste uuenduste ja konsultatsioonidega kaasa. Isegi eeldusel, et riigi poolt ettevõtluse edendamiseks eraldatud eurod kompenseerivad tootlikkuse tõstmiseks tehtud otsekulutused, on ka aeg, mille töötajad kulutavad treeningutel ja juhid konsultatsioonidel, ettevõtte ressurss, millega tuleb säästlikult ringi käia. Seetõttu tuleks pöörduda parimate ja tunnustatud konsultantide poole, keda on Euroopa Liidus juba väga palju, kuid Eestis esialgu veel vähevõitu.

Hea võimalus on kasutada üle-euroopalise struktuuriga organisatsioone, kes leiavad parimad konsultandid igale ettevõttetüübile ja tootmisvaldkonnale. Eesti Innovatsiooniinstituudil on koostöös Kaubandus-Tööstuskojaga kavas korraldada sellel teemal ümarlaud ja konverents, et meie tööstussektorile, aga miks mitte ka teistele majandusvaldkondadele selgitada tootlikkuse tõstmise võimalusi.

Kvaliteetne töö muudab unistused reaalsuseks. Sarnaselt teistele arenenud riikidele on ka Eestis vajalik anda ettevõtetele märkimisväärset riiklikku tuge kaasaegsete töökorraldus- ja juhtimismetoodikate rakendamiseks.

Eesti jõuab kindlasti oma visioonide sõnastamiseni. Kuid nende elluviimiseks peavad meie ettevõtted seisma kindlalt kahe jalaga maa peal, olema kasumlikud, efektiivsed ja tootlikud.

Kvaliteetse ja kõrgelt hinnatud tööga suudame muuta reaalseks unistuse kõrgest elukvaliteedist ning siis pole vaja liga palju muretseda ka rahva püsimajäämise pärast.