Keldrit varitsevad vesi ja niiskus

Keldrit on võimalik ehitada liivsavimoreen-, liivsavi-, saviliiv- ja liivakivipinnasele, aga mitte paaskivipinnasele. Ehitama asudes tuleb kõigepealt välja selgitada, milline on pinnas, sest arvestada tuleb, et vundament peab ulatuma piisavalt sügavale - kelder ei saa olla pooleteise meetri sügavune kaevik. Kui aga pooleteise meetri pärast ikkagi paas vastu peaks tulema, oleks soovitav keldriidee maha matta, sest kivisse keldrisüvendi raiumine-lõhkamine ajab ehituse hinna väga kõrgeks ning vahel on seda isegi võimatu teha.

"Pinnas mõjutab otseselt ehitamise hinda, kuigi tehniliselt on võimalik ka vee alla või vee peale ehitada, kui selleks soovi ja raha on," sõnab riiklikult tunnustatud ekspert Teet Sepaste.

"Keldri rajamise otstarbekuse määrab tellija rahakott ja võimalikud alternatiivid," lisab OÜ Langeproon Hüdroisolatsioonitööd ehitusjuht Marti Sepp.

Pinnase omadustega tuleb arvestada. Sepaste tõdeb, et tänapäeval eramutele keldreid eriti ei ehitata, sest see on kallis ja toiduainete ladustamist ka enam ei harrastata. "Varem plaatvundamente ei kasutatud ja vundamente ei soojustatud ning need ulatusid suhteliselt sügavale, mis muutis keldri ehitamise veidi odavamaks. Kui praegu üldse ehitatakse, siis poolkeldreid, kuid neidki enamasti tehniliste ja abiruumide paigutamiseks. Maa-aluseid korruseid soovitan kaaluda juhul, kui piirkonnas lubatud ehitise kõrgus või krundi suurus kõike vajalikku ära mahutada ei lase," räägib ta.

Keldri rajamist maja alla tasub OÜ Virkus tegevjuhi Kalle Virkuse sõnul kaaluda sel juhul, kui ehitusgeoloogilistest tingimustest lähtuvalt tuleb niikuinii rajada sügav vundament. "Näiteks juhul, kus vundeerimispiirist ülevalpool on pinnas hoone asukohas nõrga või ebaühtlase kandevõimega või ebaühtlaste omadustega, nagu näiteks täitepinnas," selgitab Virkus.

Üleujutuste puhul tuleks mõttest loobuda. Täisvundamendi rajamine on otstarbekas siis, kui keldriruumid leiavad kasutamist abiruumidena. Muudel juhtudel on mõistlikum rajada kelder eluhoonest eraldi ning kuhjata selle ümber ja peale pinnas. Kõige vähem probleeme keldri ehitamisel tekib kõrgetes kohtades, kus aluspind on kuiv ja kindel.

"Siinkohal pean ma keldrina silmas jahedat hoiuruumi," täpsustab Virkus. "Oluliselt erineva sisekliimaga ruumide paigutamine samasse hoonesse tekitab alati lisaprobleeme, mida võib olla tülikas lahendada." Samal põhjusel soovitab Virkus ka sauna võimalusel eluhoonest eraldi ehitada.

Sepaste lisab, et keldri ehitamise võimalust piiravad elamupiirkondades olevad kommunikatsioonid, mille kõrgus ei arvesta keldrite ehitamist. Lisaks tuleb kindlasti veenduda, et piirkonnas pole üleujutusohtu.

Keldriseina konstruktsioon sõltub hoone kaalust ja välismõjudest lähtuvast koormusest, ruumide otstarbest, pinnase kandevõimest, aga ka pinnase omadustest, mis iseloomustavad vee imendumist, ja põhjavee tasemest.

Viimastest omadustest sõltub keldriseina ja vundamendi isoleerimise vajadus ja isolatsiooni tüüp.

Kõige soodsam on olukord, kus keldriseina taga olev pinnas on vett läbi laskev ehk filtreeriv ja ette ei ole näha põhjavee taseme tõusu kõrgemale vundamendi rajamissügavusest.

Sellisel juhul imendub saju- ja lumesulamisvesi ilma takistusteta pinnasesse ega kogune kohtadesse, kus võiks kujuneda seisva vee koormus keldriseinale.

Niisuguses olukorras tuleb keldriseina kaitsta niiskuse vastu. Siinkohal piisab võõphüdroisolatsioonist. Ka soojaisolatsiooniplaadid ei vaja erilist kaitsekihti. Säärane soodne olukord esineb siis, kui maja ehitatakse kruusa- või liivamäe otsa.

Drenaažist oleks abi. Tavalised on aga sellised vundeerimistingimused, kus algupärane pinnas vett seob (saviliivad ja moreenpinnased).

Sel juhul kasutatakse tagasitäiteks liiva või kruusa ning tekib olukord, kus saju- ja sulavesi filtreerub läbi tagasitäite kuni algupärase pinnaseni, kuhu koguneb ajutiselt ootama, et saaks filtreeruda läbi tihedama pinnase. Säärane olukord on tuttav kevadise üleujutusega keldris.

Perioodiline üleujutus tabab ka neid alasid, kus põhjavee tase käib niisketel aastaaegadel üle keldripõranda taseme.

Sellise olukorra vältimiseks tuleks enne ehitamise algust teha geoloogiline uuring, uurida varasemaid piirkonnas tehtud uuringuid ning küsitleda läheduses elavaid inimesi.

Probleemi kõige lihtsam lahendus on drenaaži rajamine ümber vundamendi. Drenaažil peab olema korralik eelvool, kuhu vesi voolata saaks.

Peale drenaaži peab ka keldri hüdroisolatsioon olema n-ö surveline: ümber keldri (sh keldripõranda alla) rajatakse veekindel kessoon. Tavaline bituumenvõõp jääb siinkohal liiga nõrgaks.

Ka keldri konstruktiivne lahendus tervikuna tuleb veekindluse seisukohast korralikult läbi mõelda. Tähele tuleks panna, et soojaisolatsiooniks kasutatakse materjali, mille pikaajaline (kümme aastat) veeimavus on garanteeritult madal.

Kui on väiksemgi oht, et pinnasevee tase ületab keldri põranda taseme, pole drenaažist pääsu. Kui korralik eelvooluga drenaaž puudub, ei aita kõrge veetaseme puhul enamasti ka isolatsioon või on selle rajamine tõeliselt kallis, eeldades spetsiaalseid materjale ja oskuslikku tööjõudu.

Oluline hüdroisolatsioon. Levinud ja üldine viga on tellija liiga optimistlik suhtumine hüdroisolatsioonimaterjalidesse.

Igal juhul peab hüdroisolatsioon olema pidev, ilma vahedeta, tihedate vuukide ja üleminekutega ning haarama kogu hoone maa-aluse osa. Hüdroisolatsioon ei ole koht kokkuhoiuks.

Juhul kui keldri soovipäraseks ekspluateerimiseks läheb vaja põrandaalust kogumiskaevu ning dreenitava vee ülepumpamist, läheb keldri ehitamine tõenäoliselt väga kalliks ja sellest mõttest oleks targem loobuda.

Keldri sisekliimat mõjutavad kõige rohkem temperatuur ja liigne niiskus või kuivus. Niiskust keldris põhjustavad õhu, sademete ja pinnase niiskus, pinnasevesi, torulekked ning ehitusniiskus.

Niiskuse vältimiseks peavad toimima sajuvee äravool ja keldriruumide ventilatsioon. Maapind ei tohi olla hoone poole kaldu, sest siis imendub vihma- ja lumesulamisvesi keldriseina ja läbi seina ka keldrisse.

Kõik niiskuse ja pinnaseveega seotud küsimused tuleb lahendada koos projekteerijaga ja kui on vaja lisauuringuid, siis tuleks need ka teha.

Kindlasti tuleks küsitleda kohalikke elanikke, et teada saada, kuidas on lood hooajaliste üleujutuste, kõrg- ja pinnasevee tasemega. Ka materjalide ja konstruktiivsete lahenduste valimisel tuleks usaldada projekteerijat.

Oluline on arvestada pinnasevee tasemega. Keldri ehitamisel tuleb lähtuda pinnasevee tasemest ja selle kõikumisest olenevalt sademete hulgast. Kui pinnasevee tase on kõrge, võib see tulevase keldri süvendi kaevamisel vett täis valguda.

Seetõttu tuleks vesi sealt välja pumbata, aga tiheasustuspiirkonnas ei pruugi olla kohta, kuhu vett pumbata. Kui pinnasevee tase on kõrgem kui keldri põrand, tungib vesi keldrisse ja keldris hoitud asjad saavad kahjustada.

Keldri rajamise otstarbekuse üle tasub mõelda juhul, kui pinnasevee maksimaalne tase on ülalpool keldri põranda pinda. Keldrile oleks sellisel juhul tarvilik paigaldada survevett pidav hüdroisolatsioon, et takistada niiskuse imbumist pinnasest või veel kivistumata betoonist selle kohal asuvatesse niiskustundlikesse osadesse.

Projekt määrab kasutatavad materjalid. Hüdroisolatsiooni valiku määrab planeeritud lahendus, mitte vastupidi. Hüdroisolatsioon on seejuures vaid üks osa projektiga kehtestatud lahendusest ja maksumusest.

Ehitise projekteerimisel tuleks eelistada selle hüdroisoleerimist väljastpoolt. Hüdroisolatsioon nähtavale ei jää.

Kui keldrile rajada survehüdroisolatsioon, siis eeldab see asjatundlikku kavandamist, spetsiaalseid materjale ja täpset tehnoloogiast kinnipidamist, samuti ohtralt raha.

Sageli aga loobutakse hüdrotehnilistest uuringutest ja hüdroisolatsioonitöödest.

Arvestada tuleks siiski asjaoluga, et hüdroisolatsiooni puudumine maksab kätte alles aastate pärast, sest kahjustused ei tule nähtavale kohe, vaid need ilmnevad mõnevõrra hiljem.