Riiklikud röövlid?

Maksu- ja tolliameti peadirektorit Enriko Aava võib tihti näha esinemas avaldustega, milles ta rõhutab vajadust maksuameti tööd veelgi efektiivsemaks muuta, et paremini riigikassat täita. Kuidas toimib aga tegelikult see mõjuvõimas riigiasutus, kelle pädevuses on otsustada ettevõtete elu ja surma üle?

Minu firma, OÜ Puhdas Tekstiili tegeleb erinevate tekstiilitoodete puhastusteenuste pakkumisega. Kuna tänavu veebruaris ületas minu firma käive 16 000 euro piirmäära ühe aasta lõikes, esitasin 2. märtsil avalduse äriühingu registreerimiseks käibemaksukohustuslaste registris. Käibe kinnitamiseks saatsin lisaks ka loetelu enam kui 40 erinevast arvest, millest nähtusid minu tehingupartnerid ja tehingute suurused.

Maksuamet väljastas 7. märtsil korralduse, millega soovis täiendavaid tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta. Korralduse sõnastus viitas sellele, nagu poleks Puhdas Tekstiili maksuhaldurile kunagi ühtki tõendit esitanud. Olles pisut segaduses, otsustasin revidendile helistada. Vestluse käigus palus revident vabandust, et ei olnud märganud avaldusega kaasas olnud täiendavaid dokumente, kuid asus siiski positsioonile, et sellisest arvete ja partnerite nimekirjast ei piisa minu firma taotluse rahuldamiseks. Kui küsisin, mis põhjusel maksuhaldur täiendavaid tõendeid nõuab, vastas revident, et tal on selleks õigus ja sellest tulenevalt ta ka neid saada tahab. Kuna mulle väljastatud korraldus kuulus aga täitmisele 22. märtsil, kaks päeva pärast igakuist käibemaksudeklaratsioonide esitamise tähtaega, palusin võimalust revidendiga kohtuda, et kogu segadus enne ära klaarida.

14. märtsil kohtusin revidendiga maksuhalduriga ametiruumides . Küsisin, millised on minu õigused selles menetluses? Revident printis mulle välja kahel lehel mõned paragrahvid maksukorralduse seadusest. Et mul pole õigusalast haridust, siis esitasin mõned täiendavad küsimused, millele maksuameti jurist ka vastata proovis. Et vastused polnud piisavad, proovisin veel paar küsimust esitada, aga selle peale ütles revident, et tal on väga kiire ja kui ma ei soovi dokumente esitada, tuleb kohtumine ära lõpetada. Mina aga tahtsin teada, kas ma peaksin õigusi ja kohustusi sisaldava paberi allkirjastama ilma, et ma oleksin oma õigustest ja kohustustest tegelikult aru saanud. Selle peale vastas revident, et ma käitun pahatahtlikult ja takistan tema tööd ning marssis ruumist välja, kustutades ka tule.

Olles täielikus hämmingus asjade käigu üle, otsustasin maksuameti ruumides olles oma telefonilt maksuametisse helistada ja küsida, mida ma nüüd edasi pean tegema. Pärast korduvaid selgitusi mitmete kõnede jooksul öeldi mulle viimaks, et minuga on menetlus lõpetatud ja mul soovitatakse maksuhalduri ruumidest lahkuda. Ennast rahulikuks sundides selgitasin, et kui ma ära lähen, võib maksuhaldur sellest teha järelduse, et olen jätnud firma huvid kaitsmata ning teha sellest äriühingule negatiivse otsuse. See aga tekitaks osaühingule otsest majanduslikku kahju. Rõhutasin, et ei saa ära minna seni, kuni tuleb keegi ja lõpetab minuga menetluse, andes mulle näiteks menetlustoimingute protokolli, et olen kohal käinud ja püüdnud dokumente esitada.

Mõne aja möödudes kutsuti mulle aga hoopis politsei. Maksuametnikud olla kurtnud, nagu häiriks ma nende tavapärast tööd ja rikuks maja sisekorraeeskirju. Nii ma siis lahkusingi politseinike saatel nagu kurjategija.

Kuna ma täiendavaid selgitusi ega juhtnööre ei saanud, otsustasin korralduses märgitud kuupäeval dokumendid elektrooniliselt ära saata. Päev hiljem tegi revident otsuse, millega jättis minu firma käibemaksukohustuslaste registrisse kandmata, põhjendades seda asjaoluga, et ma ei ole maksuametile ühtegi dokumenti esitanud.

Ma ei oska öelda, kas minuga juhtunu on üks ja ainus "tööõnnetus" või ongi tegemist Enriko Aava lubatud uue tegevuspoliitikaga, millega pannakse rõhku kiirusele ja efektiivsusele. Olles ettevõtjana näinud nii üht kui ka teist, jääb mulle inimesena siiski mõistmatuks riigiametniku vastutuse täielik puudumine. Teadvalt valeotsuse tegemine on maksuametis tavaline ja reeglipärane tegevus? Miks peakski teisiti otsustatama, kui rikkumisele ei järgne karistust?!

Aava kindel veendumus, et maksuhaldur teenib eelarvesse igalt kulutatud eurolt 10 eurot, pole sellisel juhul mingi saavutus. Võrreldes pangaröövlite või tavaliste taskuvarastega on selline efektiivsusnäitaja pigem tagasihoidlik. Kas poleks siis ausam ka vastavad ametnikud juba "riiklikeks röövliteks" nimetada? Ei midagi isiklikku, härra Aav, lihtsalt faktiväited ja aus soovitus.