Varud - igas mõttes elulise tähtsusega

Logistikas mainime sagedasti, et ettevõtete jaoks on elulise tähtsusega varude juhtimine. Aeg-ajalt tsiteerime klassikuid, kes on öelnud, et varude üleküllus tapab ettevõtte. Võiks ju arvata, et inimestele eluolulise vere varumine töötab printsiibil küll küllale liiga ei tee, ehk parem rohkem kui vähem. Tegelikult käib verekeskuses optimaalsete verevarude juhtimine piinliku täpsusega - selles majas hoitakse optimaalset varude taset hoolsamini kui mõnes ettevõttes.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla ehk Eesti suurima verekeskuse varude juhtimise põhimõtetest rääkides tõdes keskuse juhataja Riin Kullaste, et verevarude juhtimine ei erine logistilises plaanis tootmisest või kaubandusest mitte millegi poolest.

"Verekeskuses tuleb samamoodi hoida varusid optimaalsel tasemel, suure laovaru tekitamine ei ole ka meie jaoks hea," rääkis Kullaste. Siinjuures läheb lahku ainult peamine põhjus, miks see nii on: "Meie jaoks ei ole see raha," ütles verekeskuse juhataja. Pigem on põhjus selles, et verest valmistatavate preparaatide säilivusaeg ei ole väga pikk ja me ei taha, et ükski doos aeguks. Iga donatsioon, mis me saame, on hindamatu väärtusega, kellegi poolt abi andmiseks annetatud. "Meie tegelik reserv liigub tänaval, need on inimesed, kes verd annetavad," lausus Kullaste.

"Ega me tegelikult ei olegi igapäevaselt valmis näiteks suurõnnetusteks ja me ei hoia selle kartuses suuri verevarusid. Pigem oleme valmistunud selleks, et õnnetuse puhul on meil vahendid ja teadlikkus, kuidas kiiresti oma varusid täiendada," selgitas Kullaste.

Doonorid saab vajadusel kohale kutsuda. See tähendab seda, et iga doonor, kes verd andmas käib, on verekeskuse andmebaasis ning vastavalt veregrupi vajadusele võetakse temaga kontakti ja palutakse ta uut donatsiooni annetama.

Vastavalt inimese eelistatud kontaktivahendile planeeritakse kutseid kas postkaardiga, telefoni teel või mobiilse sõnumiga.

"Inimesed tegelikult reageerivad küllaltki hästi kutsetele, seetõttu näiteks raadio vahendusel kutsume inimesi verd annetama harva ja ainult äärmisel vajadusel," selgitas verekeskuse juhataja.

Raadio üleskutsed võivad tihtilugu tähendada pikki väsitavaid järjekordi doonoritele ning ülekoormust verekeskuse personalile. Samuti tekivad prognoosimatud ja planeerimatud varud lattu. Viimase vältimiseks oleks logistilises mõttes kõige paindlikum muidugi see, kui verekeskus saaks alati ise inimesi sobivaks ajaks kohale kutsuda, kuid ainult sellisele skeemile ei saa loota.

"Loomulikult võib tulla ise endale sobival ajal verd andma, tagasi ei saadeta kedagi, kes on doonoriks sobiv," täpsustas Kullaste.

Optimaalseks koguseks hoitakse verekeskuses varusid keskmiselt 6-7 päevaks.

Sisendi varude planeerimiseks saab verekeskus varude nõudjalt ehk haiglalt, mis esitab iga aasta lõpus järgmise aasta prognoosid. "Doonorvere vajadust planeerivad haiglad ka operatsiooniplaanide järgi ning esitavad sellekohased tellimused," rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Riin Kullaste.

Seetõttu annavad haiglad iga päev verekeskusele sisse tellimuse, mis täidetakse. Tallinna verekeskus, mis on ka neljast verekeskusest Eestis suurim, varustab kokku 14 haiglat Kesk-, Põhja- ja Lääne-Eestis. "Vere komponendid transporditakse spetsiaalses temperatuuri hoidvas konteineris sihtpunkti," valgustas Kullaste. Transpordi korraldab haigla oma autodega ise, kuid erandjuhtudeks on lepingupartneriteks ka taksofirmad ning kaugematesse sihtpunktidesse, näiteks Saaremaale, sõidavad verekomponendid Cargobussiga.

Tähtis on säilivusaeg. Tänapäeval ei räägita doonorverest enam kui tervikust, vaid selle komponentidest. Seetõttu on varude haldamine eriti oluline, sest erinevatel komponentidel on täiesti erinev säilimisaeg. Verekomponentideks jaotatakse veri seetõttu, et haigele kantakse vaid seda verekomponenti, mis tal on puudu. Veelgi enam, vere lahutamine komponentideks võimaldab kasutada verd otstarbekamalt, et midagi raisku ei läheks.

Täisverest saadakse tsentrifuugimise meetodil komponendid, milleks on vereliistakud, punalibled ja plasma.

Neist kõige pikema säilimisajaga on plasma, mis külmutatult säilib isegi kolm aastat. See on komponent, mida ka ülekannetes kasutatakse oluliselt vähem. Seetõttu saadetakse Eestist doonoriplasmat Saksamaale ja Austriasse, kust need tagasi tulevad ravimite kujul. Punaliblede säilimisaeg on 4-6 kraadi juures 35 päeva ning vereliistakud, mida hoitakse soojas ja pidevas loksumises ehk liikumises, säilivad 5-7 päeva.

Siiski nentis keskuse juhataja, et ligikaudu 1-2% kogutud verevarust läheb aastas mahakandmisele - see kas aegub või pole mingil põhjusel sobiv ülekandmiseks.