Itaalia kriis hävitaks terve eurotsooni

Signaal, mis finantsturgudel lumepalli veerema saatis, oli peaminister Silvio Berlusconi reedel ühes intervjuus pillatud lause. "Ta usub, et on geenius ja kõik teised lollid," põrutas Berlusconi rahandusminister Giulio Tremonti kohta. Viimast peetakse Itaalia finantspoliitilise stabiilsuse tugisambaks. Berlusconile on seevastu alati olnud säästmisest olulisem isiklik populaarsus. "Tremonti ettepanekud kärbitakse parlamendis valijatele sobivaks," lubas peaminister.

See sõnum lõi investoritel punase tule põlema. Tremonti tiivad kärbitud ja Itaalia säästupoliitika läbi kukkunud - kas ei kuuluta see terve riigi allakäiku?

Kohe meenus kõigile, et Itaalia on eurotsoonis riigivõla suuruse poolest kohe Kreeka kannul.

Kui Kreeka puhul on kõne all, et erakreeditorid peavad osaliselt oma nõudmistest loobuma, siis kas Berlusconi ei ohverda valijate soosingu nimel ka mitte Itaalia pankasid?

Kui sellised kahtlused kerkivad, on raske neist jälle vabaneda. Ei aita argumendid, miks Itaalia on täiesti teistsugune kui Kreeka. IMFi uus juht Christine Lagarde üritas küll väita, et "Itaalia probleemid on selgelt seotud turgude tekitatud reaktsiooniga", ning kinnitas, et Itaalia majandusnäitajad on suurepärased ja suur osa võlast sisemaiste kreeditoride käes. Õli valas aga tulle Hollandi rahandusminister Jan Kees de Jager, kelle hinnangul ei välista eurotsoon enam Kreeka osalist maksevõimetust. Kui Kreeka on pankrotis, siis kes on järgmine?

Itaalias läks teisipäeval tulekustutamiseks. Senati komitee alustas Roomas uue säästupaketi arutamist, kaalumisel on selle kiire vastuvõtmine veel enne peatset suvepuhkust. Tremonti lähikonnast oli kuulda, et Brüsselist koju kiirustanud minister vaatamata korruptsiooniafäärile ametist taanduda ei kavatse. Ning ka Milanos oma äriimpeeriumi probleeme lahendanud Berlusconi loobus plaanitud jalgpallimatši külastusest ja tõttas Rooma.

Nõrk majanduskasv tekitab poliitilise kriisi taustal investorites kahtlusi, millal ja kas üldse suudab riik oma võlad tagasi maksta. Valitsus plaanib küll säästuprogrammi mahus 71 miljardit eurot, suurem osa aga sellest ehk 47 miljardit peaks jääma alles aastasse 2013. See on väga hilja, võimalik, et liiga hilja, ütlevad paljud analüütikud. Turud tahaksid kuulda kiiresti rakenduvast karmist säästuplaanist. Suurim probleem Euroopa jaoks on Itaalia nii suur võlakoorem, see ajaks lõhki terve Euroopa päästefondi ning seaks kahtluse alla ka eurotsooni tuleviku tervikuna.

Saksa majandusteadlane Lüder Gerken intervjuus ajalehele Die Zeit

"Poliitikud üritavad küllap nii kaua kui võimalik rakendada päästemeetmeid," ütles Itaalia ja eurotsooni probleeme intervjuus ajalehele Die Zeit analüüsinud Saksa majandusteadlane Lüder Gerken. "See ei saa aga nii kesta igavesti. Eurotsooni kestvus praegusel kujul on suures ohus. Ma kujutan ette, et euro jääb püsima küll Põhja-Euroopas, aga mitte lõunapoolsetes riikides."

Maksevõime kaotus võib olla vältimatu, see ei pea aga juhtuma tingimata kontrollimatult, arvab Soros. "Teatud nakatumist ei ole võimalik vältida. Ülejäänud eurotsoon peab olema aga kindlustatud." Eurotsooni peaks tugevdama eurovõlakirjade ja investeeringute kindlustamise süsteemi abil. Plaan B oleks ühtlasi vajalik, et saada neile meetmetele poliitiline toetus. Euroopa poliiteliit peaks naasma põhimõtete juurde, mis võimaldasid omal ajal Euroopa Liidu moodustamise. Soros uskus juba juunis, et üks riik lahkub eurotsoonist.

Tehnilises mõttes sisenes Itaalia aktsiaturg esmaspäeval nn karuturule, kus aktsiad on kukkunud viimase tipuga võrreldes üle 20%, ning riigi võlakirjade intressid tõusid 14 aasta tipptasemele, ületades 6%.

Kui päeva esimene pool paistis viitavat sellele, et Itaaliat ootab Kreeka saatus, kus võlakoorma all ägisev riik lihtsalt kokku kukub, siis pärastlõuna tõi totaalse muutuse investorite meelestatuses. Valitsusel õnnestus müüa 6,75 miljardi euro eest võlakirju ja nõudlus nende järele ületas pakkumise 1,55 korda. Juuni oksjonil oli nõudlus 1,71 korda suurem.

Seepeale pööras näiteks Unicrediti aktsia ligi 7% languse päeva lõpuks enam kui 5% tõusuks ning riigi suuruselt teise panga Intesa Sanpaolo aktsia kerkis 3%. Päeva keskel üle 3% miinuses olnud börsiindeks FTSE MIB oli terve Euroopa peale üks väheseid, mis õhtuks suutis plussi jääda. See oli selge märk, et investorid reageerisid esimese hooga üle ja allahinnatud korralikud aktsiad kutsusid ostma.

Itaalial on aga mure majanduskasvuga, mis ei ole piisav, et teenindada isegi kärbete korral suurt võlakoormat. Nii Moody's Investors Service kui ka Standard & Poor's ütlesid, et on võtnud vaatluse alla Itaalia krediidireitingu. Moody's alandas reitingut viimati 1993. aastal ning S&P 2006.

Keskmiselt on itaallaste majandus 2001-2010 kasvanud aastas 0,2%, mis jääb eurotsooni 1,1%-le selgelt alla. Esimeses kvartalis kasvas Itaalia SKP 0,1 ning eurotsooni oma 0,8%.