Ettevõtlusseeme tuleb juba koolis istutada

Kohtume Caroline Jenneriga teise korruse kabinetis Estonian Business Schoolis. Temast õhkub energilisust, konkreetsust ja kiirust, aga mitte kiirustamist.

On idee, isegi raha on, aga kipume jääma oma ettevõtmistega kusagile toppama... Toppamise vastu aitab teadmine, et kõik möödub, ka rasked ajad meie elus on ajutised.

Elluviimine ongi kõige raskem osa. Üks asi on rääkida oma ideest vanematele või vennale-õele, hoopis teine on seda teha võõrastele inimestele, omada julgust astuda lavale ning öelda või näidata, mis sul on.

Teeme hästi eksameid, läbime maast madalast kõikvõimalikke teste, meil on palju igasuguseid teadmisi, ometi oleme kõige selle kõrval õnnetud. Me ei oska kogutud teadmisi elus rakendada, see on suur probleem. Õpilased ei saa aru, miks neil midagi õppida tuleb, mida see neile annab. Just siin näeme oma rolli - oleme kui sild teooria ja praktika vahel.

Matemaatika olulisusest võid hakata alles siis aru saama, kui kohtud näiteks mõne Statoili inseneriga. Ei nõua palju, et teda kooli kutsuda ja lasta tal oma tööst rääkida. Siit tulebki välja meie roll: innustada, inspireerida, aidata luua side õpitu ja praktilise elu vahel.

Olen kuulnud, et paljudel Skandinaavia äride omanikel on probleem, et nad ei leia kedagi, kes nende loodut edasi kannaks. Noortel pole lihtsalt tahtmist, kõik on ju olemas. Jah, kui inimestel on kõik hästi, võib seda ette tulla. Tuleb aga arvestada, et selline heaolumudel on otsa saanud või kohe saamas. Töökohtade arv avalikus sektoris kahaneb, hüvitised, riiklikud pensionid ja pakutavad sotsiaalsed garantiid kaovad või vähenevad.

Lähituleviku reaalsus on see, et paljudel tuleb valida, kas hakata ettevõtjaks või olla töötu. Peab olema valmis, et töötada tuleb mitmel töökohal, arendada mitut karjääri ja võtta riske. Riigi peale ei maksa eriti palju loota.

On levinud arvamus, et kes on ettevõtja, see on, ja kes pole, ei saa selleks kunagi. Mida teie sellest arvate? Ma ei nõustu sellega. Räägitakse jah, et 6-7 protsenti on neid inimesi, kes on ettevõtlusgeeniga sündinud.

Samas viitab meie kogemus sellele, et kui koolis istutada lastesse seeme, tuua see maailm neile varakult lähedale, siis pärast keskkooli lõppu on ligi 15 protsenti õpilasi valmis oma ettevõtmisega alustama.

Kui lähenetakse 30. eluaastale, on neid inimesi lausa 29 protsenti. See on päris arvestatav number.

Paraku on nõnda, et praegune haridussüsteem tapab loovuse. Noored on surve all ja surve loob keskkonna, milles valitseb hirm. Olen nõus sellega, et koolides pakutav haridus on ajale jalgu jäänud, ja olen päri ka sellega, et hirme tuleks neutraliseerida, nendega tegeleda.

Samas on vaja jõuda võimalikult paljude lasteni, mistõttu on loomulik, et mingis ulatuses individuaalne lähenemine kannatab. Täiuslikku süsteemi pole olemas. Tuleks leida tasakaal.

Alati jääb küsimus, kuidas midagi hinnata, mida aluseks võtta. Kõige olulisem on, et inimesel on olemas oskus ja julgus õpitut reaalset kasutada. Ka hirmu saab enda kasuks pöörata.