Elektri hinna teemat ei saa pidada marginaalseks. Riigil on vastutus tagada, et tarbijad saaksid mõistliku hinnaga elektrienergiat osta.
Seda öeldes ei tauni ma kuidagi tehtud otsust avatud elektrituru kasuks ega ütle, et mõistliku hinna tagab igal juhul vaid hinna reguleerimine. Ma ei arva, et avatud turg on saatanast, kuigi ma tõden, et see ilmselt tõstab inimeste elektriarveid 20%. Tõtt-öelda, kui reaalne vaba turg elektri tootmises ja müügis ühel hetkel tekib, võib see olla edukas, aga varustuskindluse tagamise seisukohalt ka vältimatult vajalik.
Vaba turu eelduseks on aga piisavate ühenduste ja ülekandevõimsuste olemasolu turuosaliste vahel. Kuid olen aru saanud, et praegu ei ole Põhjamaade ja Balti riikide vahel piisavaid ühendusi elektrienergia vabaks liikumiseks ja eks seepärast ei räägitagi vabast turust, vaid avatud turust. Loota jääb, et 2014 valmib täiendav Eesti-Soome merekaabel (650MW) ja 2016 Leedu-Rootsi ühendus, mis tagavad Baltikumi, sh Eesti, parema integreerumise ka Põhjamaade turuga.
Riigi roll avatud turul. Nii ei olegi minu soov kritiseerida avatud elektriturgu, vaid hoopis kutsuda riiki, poliitikuid pöörama suuremat tähelepanu elektri hinda mõjutavatele teistele teguritele. Riigi tegevus ja poliitikute otsused energiapoliitika planeerimisel ning energiaküsimuste reguleerimisel jäävad elektri hinda mõjutama väga suurel määral ka pärast 2013. aastat. Kui vaadata näiteks toodud keskmist 25 euro ja 14sendist elektriarvet, siis joonistub siit välja, et elektrienergia hind moodustab selles arves 30% (käibemaksu ei ole juurde arvestatud). Muud tasud - võrgutasud, taastuvenergiatasu, maksud - moodustavad pea 70% arve summast. Ja neid teisi tasusid mõjutab riigi tegevus väga palju. Siinjuures ma ei väida, et riigi otsused avatud turu korral ei mõjuta üldse enam elektriarve elektrienergia hinna osa, mõjutavad, kuid vähem. Riigi üldine elektrienergia poliitika mõjutab väga palju seda, millises suuruses kajastuvad tarbija arvel taastuvenergia tasu, võrgutasud, maksud.
Lühendatult ettekandest Äripäeva konverentsilt "Energia 2011, 2013, 2020 - väljakutsed ja võimalused".
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”