Pädevad partnerid on korraliku riigihanke alus

Äripäev väitis oma 21. novembri juhtkirjas "Riigihanged tammuvad ebatõhususe soos", et praeguse riigihangete süsteemi põhiliseks veaks on eelkõige oskamatus hankeid korraldada. Riigihangete ja nende vaidlustamise statistika, vaidlustuskomisjoni ja kohtute seisukohad ning rahandusministeeriumi nõustamispraktika seda väidet ei toeta.

Hankemenetluse eesmärk on hankija vajadusi parimal võimalikul viisil rahuldada. Riigihangete praktika näitab, et selle käigus võivad eksida nii pakkuja kui ka hankija. Oleme alates 2010. aasta juulist koolitanud üle 2500 hankija ja pakkuja, et riigi raha hästi ja jätkusuutlikult kasutatakse.

Vaidlustatakse vähe. Eestis tehakse aastas ca 6000 riigihanget ning vaidlustatakse alla 5 protsendi hangetest. Vaidlustuskomisjon rahuldab ca 300st esitatud vaidlustusest pooled. Pakkujatel on võimalused osaleda hangete korraldusel ning küsimusi saavad hankijad ja pakkujad lahendada omavahel suheldes - näiteks küsides hankijalt selgitusi enne pakkumuste esitamist. Huvitatud isik või pakkuja, kes selgituste küsimise võimalust või kaebeõigust ei kasuta, ei peaks rääkima riigihangete või seda reguleeriva seaduse nõrgast tasemest.

Rahandusministeeriumi nõustamistegevus ja riiklik järelevalve on näidanud, et enam kui 800 hankija kogemus ning oskused on erinevad. Arvestagem siiski, et hankijateks ei ole üksnes ministeeriumid ja linnavalitsused, vaid ka ametid, äriühingud, sihtasutused ja teised isikud. On selliseid hankijaid, kes teevad aastas kolm riigihanget ning kelle tegevusele ei esitata ühtegi vaidlustust või järelevalvetaotlust. On ka selliseid, kelle vaid kaks läbiviidud hanget vaidlustatakse. Või selliseid nagu Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kelle viimased 800 riigihanget on olnud edukad ning ühtegi neist pole seni vaidlustatud.

Rohkem ühishankeid. Nõustun Äripäeva juhtkirjas tooduga, et rohkem tuleb teha ühishankimist ja keskset hankimist. Riik korraldab või on ette valmistamas ühishankeid juba täna - sidehange, õhtutransporditeenuse hange, vedelkütuse hange jne. Kindlasti võiksid ühishankimist rakendada ka kohalikud omavalitsused. See ei ole siiski võluvits, sest ühishanked ei tohi mahult liiga suureks minna. Muidu tekib oht, et konkurentsi olulise piiramise tõttu jäävad väiksemad ettevõtjad riigihangetelt kõrvale.

Maksetähtaeg on kokkuleppe küsimus. Juhtkiri ütleb samuti, et teise hoobi süsteemile annavad praegused maksetähtajad, mis asjaosaliste kinnitusel ulatuvad isegi kuni 3-4 kuuni.

Äripäevale ei meeldinud ka rahandusministeeriumi kommentaar, millele jääme truuks ka praegu: "Hankeleping on tavapärane võlaõiguslik leping, mis allub võlaõigusseadusele." Seega veel kord - tegemist on lepingulise suhtega, mille aspektidega, ka maksetähtajaga, nõustuvad kaks osapoolt.

Maksetähtaeg on kirjas hankija ettevalmistatud lepingu kavandis ja see on hankedokumentatsiooni osa. Kui pakkujale selles kavandis esitatud maksetähtaeg ei meeldi, on tal võimalik enne pakkumuste esitamist teha hankijale põhjendatud ettepanek hanke alusdokumentides esitatu, sh maksetähtaja muutmiseks. Seaduslik hoob on potentsiaalsetel pakkujatel täiesti olemas - nad saavad selgitusi küsides teha ettepaneku hankedokumentide muutmiseks. Seega oleks asjakohane küsimus probleemi tõstatanud ettevõtjatele - kas nende pakkumusi koostanud isikud on hankijatele sellekohaseid ettepanekud teinud?

Küsige selgitusi! Hankijad peaksid analüüsima, kas lepingutes olevad maksetähtajad on asjakohased ning kas on võimalik oma haldussuutlikust tõhustada. Ka potentsiaalsed pakkujad ei peaks paremat homset ootama ja riigihangete korraldust põhjendamatult kritiseerima, vaid rakendama neile ette nähtud õigust, täites selgitusi küsides nii ka oma hoolsuskohustust.

Hoolimata mõningasest kriitikast olen seisukohal, et riigihangete korraldamise tase on hea. Möönan siiski, et riigihangete seaduse aluseks olevad Euroopa Liidu direktiivid vajaksid lihtsustamist. Selles suunas liikmesriigid ka aktiivselt töötavad ja uue hankedirektiivi eelnõu peaks meieni jõudma juba detsembrikuus.