Hispaania turistide seiklused Tallinnas

Kui hispaanlane laupäeva hommikul Tallinna sadamas kruiisilaevalt Empress väljub, siis tema pagasiga juba tegeletakse. Tema ainus mure on jõuda õhtul õigeks ajaks lennukile. Sadamas ootavad teda bussid ja taksod – bussid neile, kes on valinud omale tuuri linnaga tutvumiseks ja taksod neile, kes tahavad pealinnas iseseisvalt ringi vaadata.

Nädal varem alustas hispaanlane kruiisi koos 1800 kaasmaalasega. Laevale astusid nad Taanist Kopenhaagenist, järgmisel päeval olid Saksamaal Warnemündes, seejärel veetsid päeva merel. Edasi külastasid kahel erineval päeval Stockholmi ja Helsingit ning jõudsid Peterburi, kus veedeti kaks päeva. Viimasel, seitsmendal päeval jõutigi Tallinnasse.

Kadrioru loss on mini-Versailles

Hispaanlasel on Tallinnas valida 14 erineva tuuri vahel. Kõige pikem neist kestab üle nelja tunni ning on arvatavasti ka kõige põhjalikum. Niisiis otsustab ta selle tuuri kasuks. Laevalt suunatakse ta bussi number neli, millega sõites peaks ta saama põgusa ülevaate Eesti pealinnast. Selleks tuleb appi giid Aino Arro, kes on aastaid Hispaania turistidele Tallinna tutvustanud.

Giidi juhendamisel liigutakse sadamast linna mööda Mere puiesteed, et eemalt tutvustada Paksu Margareetat ning teisi teele jäävaid vaatamisväärsusi, mille juurde hiljem vanalinnas jalutades ei jõuta. Mööda Narva maanteed sõidetakse Kadrioru suunas. Teel lauluväljakule räägib giid Eesti ajaloost, Kumust, sellest, et Kadrioru loss on nagu mini-Versailles ning loomulikult Russalkast, millest hispaanlane tahab väga pilti teha.

Laululava juurde mäele jõudes peab buss natukeseks kinni ning hispaanlasel on võimalus ringi vaadata. Lõunamaalasi ootavad seal kaupluse Rewill müügiletid, kust on võimalik osta erinevaid Eestiga seotud suveniire, kuid mitte ainult.

„Ten euros, 100% cotton,“ (kümme eurot, 100% puuvillane – toim.) pakub Rewilli tegevjuht ja müüja Merle Lilje hispaanlasele beeži-pruunikirjut salli. Oma müügikogemusest teab ta, et hispaanlastele sellised meeldivad ning neid ostetakse meelsasti. Hoolimata õnnestunud tehingust, ruttab salliostja vahetult enne bussiminekut tagasi müüja juurde, et ese defekti tõttu ümber vahetada.

Tavatu vaatepilt Toompeal

Turistid on uuesti bussis ning liigutakse tagasi vanalinna poole. Sedasi jõutakse Falgi teele, kust edasi jätkub teekond juba jalgsi. Seal ootab hispaanlasi esimene paljudest OÜ Felistella müügistendidest, kus müüja Tatjana Kobašova pakub kümnes erinevas keeles kaarte ja teatmikke, mis on turistile vanalinnas vajalikud. Hiljem vanalinnas liikudes märkab hispaanlane veel palju helesiniste särkidega Felistella müügineiusid.

Toompeal saab hispaanlane pärast giidi kuulamist iseseisvalt ringi vaadata. Kuigi soojal suvepäeval on parlamendihoone ümber turiste palju, ei ole oht gruppi kaotada. Hispaanlane sai sadamas kõrvaklapid koos väikese raadiosaatjaga, mille abil on ta pidevalt ühenduses giidiga, kellel on sarnane saatja ning selle küljes mikrofon. Sedasi võib Arro olla oma 40-pealisest grupist 50-100 meetri kaugusel ning teda on ikka kuulda. Hispaanlasele selline korraldus meeldib, sest nii ei lähe linnas ringi liikudes midagi giidi jutust kaduma.

Tavapärasest huvitavamat vaatemängu pakub hispaanlasele Aleksander Nevski katedraali juures alanud protsessioon. Kellad löövad, kirikulised on kogunenud katedraali treppide ette ja laulavad ning kirikuisad pritsivad nende peale püha vett. Paar minutit ja vaatemäng on läbi, sest liigutakse sisse jumalateenistusele.

Maasikad maksavad viis eurot

Mööda vanalinna liikudes jõuab hispaanlane koos oma grupiga Kohtuotsa vaateplatvormile. Kõigepealt köidavad tema pilku kaks sepahaamriga noormeest, kes pakuvad võimalust lüüa endale õnnemünt. Uudistajaid on palju, kuid lüüa tihkab vaid mõni üksik, hoolimata noormeeste agarast õhutamisest.

Eemal müüb väikestest plasttopsidest metsmaasikaid Irina, kes on marju korjanud terve perega. Hispaanlane läheb uurima, palju venelanna maasikatopsi eest ka küsib. „???? ????,“ (viis eurot – toim.) teatab Irina ning näitab sõrmega hinnasildi poole. Hispaanlane pööritab kõrge hinna peale silmi ning läheb minema. Minuti pärast on ta aga tagasi ning ostab ühe topsi. Irina teab, et hind ei ole kõrge – marjakorjamine on aeganõudev ning lastele on vaja sügiseks kooliasju osta. Soojal suvepäeval, kui turiste on palju, ei ole sugugi keeruline kastitäis maasikaid ära müüa.

Koos giidiga liigub hispaanlane ülalinnast Raekoja platsi poole. Päev on palav ja ta hakkab väsima. Õnneks ei ole palju enam jäänud. Viru tänava otsas lõpeb tuur ja giid jätab oma grupi pooleteiseks tunniks omapäi. Hispaanlane kasutab võimalust keha kosutada ning osta koju kaasa midagi Eestile iseloomulikku. Ostlema ta ei kipu, pigem muretseb midagi väikest ja tagasihoidlikku.

Tagasi koju

Oma grupiga kohtub ta taas Mere puiesteel, kui minnakse uuesti bussi number neli, kuid seekord selleks, et sõita lennujaama. Seal on Eestisse saabunud osa tema kaasmaalasi, kes lähevad nüüd Tallinnaga tutvuma, et õhtul alustada kruiisi, mille hispaanlane hommikul lõpetas. Uued turistid saabusid kokku viie lennukiga – kahe väiksema Airbus 321-ga ning kolme suure Boeing 747-ga, millega laevalttulnud nüüd koju lendavad.

Bussiga lennuki juurde jõudes kiirustab hispaanlane esimese asjana pildistama ning poseerib isegi maailma ühe suurima reisilennuki taustal. Tal on hea meel, et tema on üks neist, kes lendab koju Boeinguga.

 

Autor: Kadri Põlendik, Raul Mee