Täispikk intervjuu Mart Laariga: Eestil puuduvad selged sihid

Ta käed on rinnal sõrmseongus ja mul on tunne, et ta püüab hoida iseend koos. Aga Laari otsekohesus ta vastustes mõjub värske briisina. Ta saab seda endale lubada. Julgust, nagu selgub intervjuus, hindab Laar kõrgelt.

Kuidas Teie tervis on?Paraneb. Ega ma teiega juttu nii pikalt mõne aja eest ei oleks saanud ajada.

Kas te teete nüüd, kui te olete käinud surma piiril ära, midagi teisiti?Kindlasti. See on omamoodi kogemus seal ära käia. Ja seal ära käinud ma olen. Olen muutunud rahulikumaks, alandlikumaks, perekesksemaks. Elu, mis ma olen elanud on olnud parajalt hullumeelne, ma ei ole endast hoolinud omaenda ega pere vajadustest. See on muutunud.

Kas teie sõbrad on teie näitel elu muutunud?Pole aru saanud. Mõned oleks võinud seda teha, sest sellest ajast, mil ma oma tõve sain ja peale seda on mõni läinud. Tunduvalt varem, kui oleks võinud minna - millest on südamest kahju. Mõne ajalooline pärand on siiamaani jäänud lahti rääkimata. Näiteks Hillar Hallaste.

Kui palju inimesi pärast insulti teie ümbert ära kadus?(Resoluutselt) Ei kadunud.

Mis teid poliitikasse tagasi sundis minema?Kui oled nupu juures kogu aeg olnud, siis tahad teatud asjad lõpule viia. Iseenesest see on huvitav. Iga asi tuleb lõpuni viia, on ta milline tahes.

Mida te riigikogus teete?Tavaline riigikogu töö. Antud hetkel olen püüdnud riigikaitse komisjonis läbi viia neid samu eelnõusid, mida olen kaitseministrina algatanud. Neid seal ikka on, aga mitte palju. Õige mitmed asjad on ära tehtud.

Kas teie arvamus on oluline?Ma arvan küll, jah.

Kirjeldage, palun, oma päeva.See koosneb mitmest osast. Alates taastusravi treeningutest, kodustest treeningutest, lõpetades riigikogu tööga, mille hulka kuulub ka usutlus teiega - mis on ka minu töö. Neid usutlussoove tuleb pidevalt. Kirjutan õige mitut raamatut. Eks see on haiguse meeldiv külg. Kui kaitseministrina ühel üsna igaval koosolekul istudes panin kirja, mida tahaksin kirjutada ja mis on kirjutamata jäänud kuid peas tiksuvad - sain umbes 20. Siis hakkas hirm, lõpetasin ära. Sai selgeks, et kaitseministrina ei suuda ma neid valmis kirjutada. Nüüd olen otsast pihta hakanud. Loodan, et lähikuudel hakkavad need järjest ilmuma.

Millest need räägivad?Ajaloost. Millest minu raamatud ikka räägivad.

Aga just nimelt - millal ilmuvad Mart Laari poliitilised memuaarid?Ei tea. Ei saa välistada, et need ilmumata jäävad. See on tore, kui inimesed kirjutavad. Eks teiste memuaarid innustavad endast ka midagi kirja panema. Praegu on nad siiski nimekirjas suhteliselt tagapool.

Edgar Savisaare uut raamatut olete lugenud?Ei. Ei kavatse ka. Nimi oli küll paljulubav, ma sain aru, et raamat on korruptsioonist, mõtlesin, et need on Savisaare avameelsed ülestunnistused. Aga tundub, et ta kirjutab ikkagi mitte iseendast vaid teistest inimestest. Pean ausalt tunnistama, et erilist huvi see mulle ei paku.

Võimupositsiooni on pikalt hoidnud parempoolsed erakonnad. Milliseks peate ohtu - või võimalust -, et tuleb vasakpööre?Kui parempoolsed erakonnad on kaua võimupositsioonil olnud, siis see oht on iga kord järjest suurem, kuna poliitikas on juba niimoodi, et inimesed armastavad vaheldust. Neile tundub, et prooviks mõnda teist suunda või mõtteviisi ka. Aga see luksus on võimalik siis, kui demokraatia tugevnenud. Kas Eesti sellist eksperimenteerimist üle elab - seda ma ei tea. Eks elu näitab.

Mis saaks?See on teoreetiline küsimus. On võimalus, et kui tullakse [võimule - toim], siis tullakse ka mõistusele. See võimalus on alati olemas ja väga teretulnud. Aga on ka võimalus, et ei tulda ja hakatakse tegema seda, mida räägiti. Siis läheb üsna raskeks - kui vaadata ettepanekuid, mis tehtud, on need avalikud või mitte. Ja kui mõelda, et neid hakatakse ellu viima, siis on üsna rasked tagajärjed.Aga alati on võimalus, et neid ei tehta.

Mida teeksite, kui teile pakutakse peaministrikohta? Ma olen kaks korda seda kohta pidanud. Aitab küll. Ma, jah, olen peamiselt tegelenud kohtadest äraütlemisega. Kavatsen seda jätkuvalt teha. Vähemalt väga kõrgetest kohtadest. Mõistus võis selle insuldi väga hästi üle elada. Liikumisvõime… vajab veel olulist lihvimist. Pehmelt öeldes. (Küsisime mõni päev pärast intervjuus Laarilt ka kommentaari tema võimaliku Eesti Panga nõukogu juhiks saamise kohta, kuid Laar jättis sellele küsimusele vastamata.)

Mida on Eestis veel vaja ära teha?Eks neid samu asju, mis tegemata on ja millele ennegi vihjasite. Kasvõi seesama haldusreform. Mitut pidi väga meeles. Laiem probleem haldusreformi taga on teha meie maa tugevamaks. Sest haldusreform on tegemata. Põhjendused on vastupidised, kui minu omad, miks seda võiks teha: terve Eesti võiks elada. Öeldakse, et haldusreform lammutab kohalikke omavalitsusi. Ma väidan, et kõige rohkem lammutab seda see, et haldusreform on tegemata jäetud. Illusioonides elamisest tuleb lahti saada. Rasked otsused - kindlasti on need ebapopulaarsed nende jaoks, kes neid tegema peavad - tuleb ära teha.  Samas suunas kasvõi Helir-Valdor Seedri valitsusasutuste laialipaigutamisest ka liiguvad - mida olen peaministrina vähemalt kahe asutusega ka teinud, alates riigikohtuga lõpetades haridusministeeriumiga, vaatamata kõigile protestidele. Aga just samal põhjusel, nagu Seeder oma ettepaneku tegi. Nägin heameelega, et enamus spetsialistide poolt sai see hea vastuvõtu osaliseks.Teine suur mure on kahtlemata iive. Aga ega siin lahendusi pole. Ainult - nagu elu näitab - suhteliselt radikaalseid. See, kuidas naisi sünnitama saada, on keeruline protsess.

Kui vaatate aastat 2012, siis millised sündmused teile on korda läinud?2012 kahtlemata oli usalduskriisi aasta, igas mõttes. Sellisena ta ajalukku ka Eesti jaoks läheb.

See ärritas?Kui asi on paratamatu või on loomuliku arengu produkt, ei saa see kuidagi ärritada. Aga kõik need asjad kurvastasid. Kõik tuleb tuttav ette, paljusid asju olen näinud õige pika poliitilise karjääri juures. Mis inimestes tihtipeale välja lööb - seda kogemust ei ole. Ei ole midagi uut siin päikese all. Mind ajavad ainult nukralt muigama mõned inimesed, kui näen, et nad tõstavad eetikalipu väga kõrgele, heidavad teistele ette. Tihtipeale õigustatult. Aga inimestele, kes räägivad eetikast ja sahkerdavad sõpradele ilma konkursita majaehitusi, võiksid selle tegemata jätta.

Kas seda kriisi võib nimetada valitsuse moraalikriisiks?Ärme räägi üksnes valitsusest. Räägime laiemalt. See on sihtide teatav puudumine. Pole neid sihte juletud nii selgelt paika panna, mida on tahetud saavutada, teha.Loomulikult toona oli see lihtsam. Panime paika paar hullumeelset sihti, mis olid tol ajal võimatud, ja ehitasime nende ümber kogu ülejäänud poliitika. NATO oli üks võimatu siht. See tingis palju muid otsuseid. Tuleb siht paika panna ja hakkama teisi otsuseid tegema. Siis tulid teised otsused juba iseenesest, on need õiged või valed, aga vähemalt mingid otsused. Praegu on natuke sihipäratu liikumine. Oli üks siht - see oli minu meelest küll liiga rahaline - aga vähemalt oli ta olemas. Saab ka selle ümber saab ka poliitikat rajada. Aga see siht on praegu suhteliselt maha käinud, ega seda eriti meenutata või ei ajata poliitikat, mida selle sihi saavutamine nõuab. Võib-olla õnneks…Igatahes ei ole süsteemset poliitikat.  See tekitab kõige rohkem kriisinähtusi.

Panen Teid korraks Andrus Ansipi rolli. Mida oleksite soovitanud tema asemel soovitanud Kristen Michalil teha? Kristen Michalile oleksin soovitanud teha kohe seda, mida ta praeguseks teinud on.

Millal on peaministril õige aeg tagasi astuda?Maailmas on mitmeid peaministreid, kes on olnud rohkem ametis, kui nad tegelikult võiksid olla. Ameti lõpp on siis suhteliselt raske. Tony Blairil näiteks. Aga seda oskab öelda inimene ise, kas ta peaministriks olemise raskust suudab kanda. Tagasiastumine on ju kerge. Vaid üks otsus - sellega saab kiiresti hakkama. Muret, et neile peaministritool tagumiku külge kasvaks ja sellest lahti saada ei suuda, praeguses peaministris ja ka neis, kes võiks peaministriks saada, ei näe.Teine raskus on see, kas suudad seda ametit kanda. See on üsna keeruline. Eriti kui pead perest eemal olema. See on ebaloomulik elu, kui oled seitse aastat oma naisest ja perest lahti kisutud. See on sügavalt ebaloomulik. Ja seda on väga raske kanda. Peaministriamet on amet nagu iga teine, vastutus on suurem.

Mida peaks valitsus tegema usalduse taastamiseks?Usaldus on selline, et seda kas on või ei ole. Seda on väga raske saavutada. Ainukene lahendus on tihti rääkimine: väga palju rääkida ja suhelda. Ega siin muud teha polegi.Minu valitsuste vastu pole usaldust eriti kunagi tuntud nii väga palju. Aga ka nii hulle otsuseid pole keegi teinud, nagu mina peaministrina. Mõlema ametiaja jooksul.See oli minu esimese valitsuse 20. aastapäeva konverentsil, kus Marju Lauristin mu valitsust kiitis. Pisarat silma päris ei tulnud, aga  sõnavõtt liigutas küll. Neil päevil me rääkisime väga palju, isegi kui see siis nii ei tundunud. See oli õige. Saime oma asjad tehtud ja inimestel oli arusaam, et Eesti riik läheb õiges suunas.Ma arvan, et peaminister ei peagi olema eriti armastatud. Peaministritest, keda väga armastatakse tulevad tihtipeale diktaatorid. Rahvas peab olema uhke oma riigi üle. Tundma, et riik läheb õiges suunas.

Kas te tunnete praegu seda, et riik läheb õiges suunas?Praegu on see tunne vähenenud. Õigusega või mitte õigusega, aga probleeme on õige palju. Siis tekib suhtumine, et riik päris õiges suunas ei lähe. Eks see on ka riigi enda asi - mida väärtustad. Oleme muutunud väga edetabelite rahvaks. Tundub, et me tahame olla kõigi edetabelite tipus. Aga me ei ole. Ja ei hakkagi olema.Siis tekibki tunne, et tahaks elada juba praegu nagu Soomes. Isegi paremini kui Soomes. Arusaamine sellest, miks me oleme seal, kus oleme, on nõrk. On asjad, mida saad muuta ja asjad, mis on minevikust kaasas.Tuleb minna aastasse 1939 ja mõelda, kas oleks tulnud vastu hakata või mitte, teha midagi iseseisvuse säilitamiseks või mitte. Soome suutis seda teha, nad olid 1939. aastal samal arengutasemel. Nüüd imestada selle üle, et Soomes sama töö eest rohkem palka makstakse… Siin see vastus ongi. Mitte selles, et keegi teeks viletsamat tööd või oleks rumalam, lollim või et valitsus oleks midagi valesti teinud.Me ei võrdle ju ennast Läti ja Leeduga, me isegi ei kipu ennast kesk- ja ida-Euroopaga võrdlema, vaid ikka Soome ja Rootsiga, maailma kõige rikkamate riikidega. Isegi võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopaga oleme uskumatult hästi hakkama saanud. Geograafiline olukord on meid kõvasti aidanud.

Kuidas parempoolsuse mainet päästa?Kui sa oled kakskümmend aastat võimul olnud, siis võikski puhata ja lasta asjadel areneda. Kui ühiskond oleks valmis ja lollusi ei tehtaks… aga ma ei julge selles kindel olla. Seetõttu peaksid parempoolsed oma mainele tõsiselt mõtlema, aru saama, et kakskümmend aastat järgmist valitsemisperioodi pole loomulik, selleks tuleb kõvasti vaeva näha, et see jätkuks. Et teatud tõed või arusaamad -on nad parempoolsed, pahempoolsed, ongi raske öelda - säiliksid.  

Kust peaks tulema uus parempoolne jõud?Ma ei arva, et mingit uut parempoolset jõudu oleks vaja. Kui parempoolsus tahaks põhja minna, siis ta loomulikult looks igasuguseid uusi parempoolseid jõudusid. Enamik uusi jõude, mis on tulemas, on rohkem või vähem Euroopa taustal populistliku iseloomuga. Kui palju parempoolsusi sa ikka parempoolsusest välja kasvatad? Siis tuleb juba midagi muud. Tuleb populismi. Euroopas on paljudes riikides seda tehtud - ühes või teises suunas, on see parem- või pahempoolne. Populistlik maik on paljudel sammudel juures.

Kas Eesti poliitilised jõud üleüldse on võimelised enesepuhastuseks?Alati on. Eesti parteid on selleks palju rohkem suutelised kui mõnes muus maas. Rääkides Eesti poliitilisest kriisist saab vaadata alati mujale, mõelda, kas tahame elada nende riikide näitel. On see siis Läti või, mis seal salata, Ameerika Ühendriigid, kus viimastel valimistel pandi magama kuus miljardit dollarit. Ja väga õilsate loosungitega pandi magama, väga põhjendatud sammudega. Inimeste osaluse suurendamiseks, rahva kaasamiseks poliitikasse ja kõike muud. Aga kuus miljardit dollarit on väga suur raha…

Kas valitsus kuulab praegu avalikkust?Kas valitsus peab kuulama, mida avalikkusel on öelda? Kindlasti peab kuulama. Aga kas ta peab tegema nii? Kui ma oleks teinud seda, mida tahetakse, oleksin Eesti riigi kolme kuuga põhja lasknud. Paraku olen olnud peaminister aegadel, kus oleks olnud väga vastutustundetu kuulda seda, mis öeldakse. Soovid on alati väga suured ja kõrged, väga ilusad ja õiged. Aga riik läheb vahepeal põhja. See on probleem.

Kes on need ausad inimesed, keda te kuulate? Kellesse usute?Oma naist.

Kalle Muuli äsja ilmunud raamat peseb puhtaks nii relva- kui rublatehingu. Noh. Siin pole midagi pesta. Ma ei ütleks ka, et need määrdunud oleksid. Ta annab lihtsalt ülevaate tõest, mida siiamaani ei ole tehtud.

Seni oli käibel valearusaamad?Kellel on, kellel ei ole. Sõltub arvajast.

Ma küsin nüüd filosoofiliselt - kas me sellist Eestit tahtsimegi?Jaa. Kindlasti.

Mida te ütlete inimestele, kes ütlevad, et ei tahtnud?Inimesed võivad minna Valgevenemaale ja vaadata, millised on alternatiivid. Näiteks. See on hea võrdlusmoment.

Milline on teie poliitilise karjääri kõige õnnelikum hetk?Neid õnnestumisi on olnud mitmeid. Aga üks kindlasti see, kui Eesti NATOsse sai. Kindlasti on see õige paljude unistuste täitumine. Selliste unistuste, mille täitumist ei julgenud isegi loota.  Eks need sihid, mis 1992 pandi - enamik on sellised, mille kohta ise ka ei julgenud loota, et need täide lähevad. Samal ajal tuli tegeleda kõiksuguste tulekahjude kustutamisega, mida oli vahetpidamata ja mis olid üsna närvesöövad. Pehmelt öeldes.

 

Autor: Ave Lepik, Laura Mallene