Sõiduautode maksumuudatus võtab ettevõtetelt võimaluse tõendada oma ametisõite ning võib sundida asjatult makse maksma, leiab Eesti Raamatupidajate Kogu.
“Hull on see, et on õiguskindluse riive. Kõiki käsitletakse üheselt ja puudub ausa deklareerimise võimalus, nagu meil ausaid ettevõtteid enam polekski. Tegelikult on ikka küll,” rääkis raamatupidajate kogu nõukoja liige Virge Haiba planeeritavast tulumaksuseaduse muutmisest.
Seadusemuudatus paneb paika, et tööandja sõiduauto isiklikuks otstarbeks kasutamisel on fikseeritud erisoodustuse hind 256 eurot kuus, millelt tasutakse nii tulumaks kui ka sotsiaalmaks. See on fikseeritud kõigile ning sõidupäevikut pole vaja enam pidada. See omakorda tähendab, et ettevõttes, kus tehakse autoga minimaalselt erasõite, tuleb asjatult riigile makse maksta.
“Maksupetturitega tuleb võidelda, kuid kavandatavad muudatused ei täida soovitud eesmärki, küll aga tõstavad need olulisel määral just ausate ettevõtjate maksukoormust,” seisis raamatupidajate teates.
Nende hinnangul tuleneb olulisem maksutõus sellest, et ettevõtetele tehakse pea võimatuks täielikult tõendada ametisõite ning maksta makse vastavalt tegelikule kasutusele.
“Käibemaksu arutelu varjus tehakse ära see, et enam ei ole üldse võimalik ausalt deklareerida,” ütles Haiba. Tema meelest jääb muudatuse vajadusest mulje, justkui Eestis ei olekski enam ausaid ettevõtjaid, kuid ta kinnitas, et soov oma sõite tõestada ning nende pealt ausalt makse maksta on paljudel ettevõtjatel.
Probleemi olemus on nihkunud. “Ei saa ju olla maksu eesmärk mingisugust ühte poesõitu kinni pidada, et maksuamet peab selleks meeletult tööd tegema. Oluline on saada üldiselt teada, kuidas seda autot tegelikult kasutatakse,” märkis Haiba.
Haiba sõnul on raamatupidajate kogu soov, et ministeerium räägiks ettevõtjatega probleemsed kohad läbi. Ta nõustus, et sõidupäevikutega on probleeme, kuid sel juhul tuleks ühise arutelu käigus leida kompromiss.
“Praegu öelda, et ainuüksi auto omamine tähendab, et sa pead maksma ja väga räigelt, nii et sul ei ole muud võimalust – see on julmavõitu,” nentis Haiba.
Kriitika
Raamatupidajad kummutavad eelnõu
1. väide: halduskoormus väheneb. Väide, et planeeritava seadusmuudatusega vähendatakse ettevõtete halduskoormust, sest ei pea enam sõidupäevikut pidama, on vale, sest ka praegu ei ole päeviku pidamine kohustuslik ning kõik, kes ei soovi päeviku pidamisele aega raisata, maksavad fikseeritud summa 256 eurot kuus.
2. väide: praegu erasõitude arvestus puudulik. Praegune kord on arusaadav ja õiglane: kui peetakse arvestust, siis eeldatavalt makstakse tegelikelt sõitudelt, esitatakse töötajatele arveid erasõitude eest või tõestatakse auto mittekasutamist isiklikuks otstarbeks. Planeeritav kord välistab kõik erisused ja jätab ainult otsustuse, kas kasutatakse või mitte ja kui kasutatakse, sõltumata määrast, siis tuleb täismaks peale.
3. väide: praegune kord võimaldab maksudest kõrvale hiilida. Praegune kord annab täpse reglemendi seaduskuulekaks käitumiseks. Uue muudatuse järgi on ainsaks võimalikuks seaduskuulekaks käitumiseks maksta 100% makse, ülejäänud variandid jäävad maksuameti momenditõlgenduste valdkonda.
4. Väide: maksuametil on tülikas praegust maksustamist kontrollida. Kõik sõidukid kuuluvad kohustuslikule registreerimisele registris ning andmed nende asutuste kohta, kes ja kui palju vastava klassi autosid omavad, peaksid maksuametile kättesaadavad olema.
5. väide: ettevõtted omavad sõiduautosid ainult eputamiseks või isiklike sõitude tegemiseks. Väga paljudel ettevõtetel on autod hädavajalikud (elektrikäiduettevõtted, ehitusettevõtted, ettevõtted, kelle teeninduspiirkonnad on hajutatud jne) ning nende asendamine rahandusministeeriumi soovitatud jalgratastega ei ole võimalik, juhul kui ettevõte tahab turul konkureerida ja kasumisse jääda.
Kommentaar
Praegune kord on ebaõiglane
Marek Uusküla, rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhatajaPraegu sätestatud maksukohustus võib kujuneda erisoodustuse hinnast väiksemaks, kuid sõiduauto kasutamine erasõitudeks võib olla ka selline, et erisoodustuse hind jääb sellele jalgu.Nüansi lisab ka praeguse arvestuse ehk sõidupäeviku pidamise loomingulisus. Seega on praegune regulatsioon samuti selgelt ebavõrdne ja ebaõiglane, sest sisuliselt maksab riik praegu kinni ettevõtja isiklikud kulud.Euroopa Komisjoni 2010. aastal Belgia ja Hollandi kogemuse põhjal tehtud uuringu järgi kasutatakse tööautot töösõitudeks 20–30% juhtudest, ülejäänud ajal tehakse erasõite. Kui autot ei kasutata eranditult ettevõtluseks, siis eraldi arvestust pidama ei pea. See muudab süsteemi lihtsamaks, sest on selge maksukohustust sätestav reegel, mis on seaduses fikseeritud. Ka väheneb nende ettevõtjate halduskoormus, kes lubavad töötajatel erasõite teha.Eesti Panga uuringust selgub, et need, kel võimalus, elavad suures mahus n-ö läbi ettevõtte. Ettevõtlustulu teenivad majapidamised on jätnud esitamata 62% teenitud tulust.Sissetulekute avalikustamisel väiksemas mahus võib olla mitu põhjust: kas osa sissetulekust varjatakse või esitatud tuludest on maha arvatud suurem summa kulutusi. Võrreldes maadega, kus sama uuringu tehti, oli see osatähtsus meil oluliselt suurem.Eesti Panga liisingustatistika näitab, et ettevõtted liisivad keskmiselt 30% kallimaid uusi sõiduautosid ja ligi 70% kallimaid kasutatud sõiduautosid kui eraisikud.Ratsionaalselt mõtlev ettevõtja ei kasuta teenuse pakkumise sisendiks ülikalleid sõiduautosid, mis tähendab, et keskmisest kallima sõiduauto soetamisel mõjutavad teda otsuste langetamisel muud motiivid.
Tööandjal vabad käed. Tööandja peab ise otsustama, kas anda kasutada sõiduauto töötajale isiklikuks otstarbeks või mitte. Ka uue korra järgi võib töötaja tööandja hüve kompenseerida ja siis polegi erisoodustust, vaid saadud teenus.Maksustamine on jätkuvalt kuupõhine ja kui mõnel kuul tööandja sõiduautot isiklikuks otstarbeks ei kasutata, siis pole töötaja saanud ka rahaliselt hinnatavat hüve ja seega pole ka maksukohustust.