Restoranitest: Frank - kolm ühes söögikoht

Samades ruumides tegutses rohkem kui kümme aastat Kaukaasia köögiga Must Lammas, üks nooblimaid kunagiste vanalinna väheste restoranide hulgas. Vanast Lambast pole midagi alles jäänud, Frank oli üleni uus.

Enamik külastajaid istus joogi taga, mõnel laual oli näha ka salatit ja suupistet, õhtusöögile polnud aga peale meie keegi tulnud. Õhkkond oli mõnusalt pretensioonitu, umbes nagu Sinilinnus, aga natuke värskem ja soliidsem, või nagu Mustas Puudlis, aga mitte nii boheemlik.

Linna kõige väiksema šriftiga menüü näib välistavat aga keskealise või – oo õudust! – veelgi vanemad külastajad, kelle silm nagunii nii väikesi tähti ei näe.

Bistroo pakub leidlikke roogi

Eelroogade ja salatite pakkumine tuleb Frankil suurepäraselt välja. Kesk-Aasia köögivilja-kanasalat hummusega oli samavõrd maitsev kui leidlik, üllatav ning tore roog oli ka röstitud pirn kitsejuustu ning meega. Oleks tahtnud proovida veel India tänavatoidu stiilis hakitud lambaliha salatit porgandilaastude ja ürdi-jogurti kastmega või peekoniga praetud herneid – mõlemad originaalsed leiud.

Valdaval osal roogadest oli märge V, G või L, ehk siis taimetoit, gluteeni- või laktoosivaba toit, mõni neist oli isegi kõigi kolme tähega märgistatud, nii et dieedi- ja terviseteadlikel sööjatel on, mille vahel valida. Peakoka katsetusjulgusele andsid kinnitust ka Franki päevasupid: grillitud tuunikala varrastega supp marinara moodi või kookose-köögiviljasupp sealihaga.

Väljakutsed restoraniks olemisega

Pearoogadega nii hästi ei läinud. Esimese, vasikaliha steigi pidime tagasi saatma, sest see avaldas hammastele totaalset vastupanu ega olnud söödav. Ettekandja selgitas, et kuna tegemist pole sisefileega, siis see peabki olema selline, aga tegelikult oli kokk liha valikuga seekord lihtsalt mööda pannud, steigiks see ei sobinud. Untsus steik vahetati välja kokovääni (coq au vin) vastu, lepituseks maja kulul tass kohvi, nii et probleem lahenes.

Vasikalihast Viini šnitsel oli selle kõrval gurmeeroog, kuigi viinlased poleks sellega tõenäoselt rahule jäänud – lopsakas paneering oli end küpsetusrasvast rammusaks imenud ja natuke liiga väike oli ta Viini nime kandmiseks ka. Friikartulid, mis šnitsli lisandiks küpsetuspaberisse pakitult traatkorvikeses lauale toodi, olid aga linna parimad: hästi valitud kartulid küpsetatud heas õlis, õigel temperatuuril ja parajalt kaua.

Eeskujulik baar

Nii et bistrooks olemisega ehk lihtsamate roogade pakkumisega tuleb Frank paremini toime kui nõudlikemate restoraniroogadega. Aga kõige tublim on ta baarina.

Kõik oli kohal: õlled Valmiermuizast Belgiani, loomulikult ka kohaliku väiketootja märjukesed, originaalsed kokteilid alkoholiga ja ilma, Inglise ja Prantsuse siider, oma maja limonaadid, korralik teevalik, mille hulgas nii Assam kui ka kummelitee, ja paraja pikkusega veinivalik.