Eesti filmid sünnivad võõra raha eest

"Kui eestlased vaatavad, siis vaatavad seda kui Eesti filmi, kui grusiinid vaatavad, siis nagu Gruusia filmi - õnnestunud koostööprojekt," kiitis Zaza Urušadze Oscarite galalt Eestisse saabudes mängufilmi "Mandariinid".

See on ilmekaim näide sellest, kuidas Eesti filmitootjad panevad välimaiste kolleegidega pead kokku ja üheskoos sünnib Oscari vääriline film, mille üle saavad uhkust tunda korraga nii eestlased kui ka grusiinid.

Eesti viimase aja edu on silmatorkav. Pimedate Ööde filmifestival sai maailma kõige prestiižsemate A-kategooria filmifestivalide nimistusse, "Mandariinid" nimetati mainekate auhindade Oscari ja Kuldgloobuse nominendiks, sõjafilm "1944" käis kinodes vaatamas üle 100 000 vaataja.

Ent ilusa fassaadi taga avanev pilt reedab, et kino vireleb ja edu on saavutatud kõigest miljoni euroga. Nii näiteks suunab Eesti Filmi Instituut (EFI) 2015. aastal mängufilmide tootmisse ühtekokku 1,2 miljonit eurot. Enamik Eesti filme sünnib seetõttu võõra raha eest (vt tabelit). Mullu tehti Eestis kokku 6 mängufilmi.

Võrdluseks, Eesti põhjanaabrite Soome Filmi Instituut (SES) panustab filmide tootmiseks 23 miljonit eurot aastas ja toodab aastas ligi 25 täispikka mängufilmi. Peale selle toetab SES rahvusvahelisi koostööprojekte. Viimasel kolmel aastal on tuge saanud 40 filmiprojekti kogusummas ligi 10 miljoni eurot.

Eesti filmil pidur peal

Tuntud filmitegija Ilmar Raagi sõnul Eesti film ohus ei ole. "Ohus ei ole, aga ta ei suuda iial kõrgemale hüpata, kui on tema võimalused. Eestis on võimalik teha ainult teatud tüüpi filme," nentis Raag.

Suures plaanis tähendab see tema sõnul seda, et Eesti raha soosib kaasaegses keskkonnas vähese arvuga tegelastega draamafilmide tegemist. Raagi sõnul on see ka põhjus, miks Eestis peaaegu et pole üldse märulifilme. "Laias laastus tähendab see seda, et mitmekesisus kannatab," hindas ta.

Oscari nominendi "Mandariinid" produtsent Ivo Felt jäi tagasihoidlikuks ja nentis, et kindlasti ei ole filmivaldkond ainuke ja kõige olulisem, ent praeguse seisu juures ta kahtleb, kas sellistes tingimustes saab üldse säilida valdkonna professionaalsus.

Filmiprodutsendi, stsenaristi ja riigikogu liikme Artur Talviku sõnul hakkas Eestis filmi alarahastamine peale nõukogude aja lõpus, mil kadus Moskva rahastus ja Eesti riik seda ise leida ei suutnud. "Sellest ajast peale on siin proportsionaalne ebavõrdsus teiste kultuurivaldkondadega kogu aeg olnud. Seal on teisi õnnetuid ka, aga kui võrdleme teatriga, siis on film täielikult vaeslapse osas," nentis Talvik. Tema sõnul jääbki film põlveotsa värgiks, kui filmitootmise toetamisele õlga alla ei panda. "Kõik on tore ja filmist on jõle tore rääkida, aga halloo, need talendid vajavad toetamist, see ei ole enam naljaasi, et ah, küll nad hakkama saavad," rääkis Talvik.

Raha juba otsas

Märtsi alguses otsustati EFI nõukogu koosolekul, et tavapärane suvine mängufilmide tootmisvoor jääb ära ning talvine voor nihutatakse kuu võrra ette. EFI jagab raha järgmise aasta arvelt. "See raha, mis meil on, on ette ära jaotatud. Tegelikult väga väike osa läks jagamisele ja kui seal tuli viis väga tugevat projekti sisse, siis ei jäänud midagi muud üle, kui ära jagada see raha, mis meil oli terve aasta peale ette planeeritud," selgitas EFI juhatuse liige Edith Sepp. "Rääkisime ka tootjatega ja kuna summad on nii väikesed, siis nad olid sellega nõus. See oli ühine otsus, et pole mõtet seda niigi väikest raha veel tükkideks jagada." Sisuliselt ei jätkunud tavalise suvise vooru jaoks lihtsalt vahendeid.

Sepa sõnul näevad nad vaeva, et viia otsustajateni sisuliselt algteadmisi. "Tegelikult ei saada aru, kui palju ühe filmi tegemine maksab. Euroopas maksab kaks kuni viis miljonit. Kahemiljonilisi filme võiks Eesti toota oma suuruse juures kaks," nentis ta. Samas suhtus Sepp tulevikk lootusrikkalt. "Film ei ole kunagi nii lähedal olnud inimestele, kes neid otsuseid vastu on võtnud. Filmi puhul ei ole kunagi olnud parlamendis nii palju filmi esindajaid, kui on praegu. Ma arvan, et valdkond on suutnud end väljendada otustajatele arusaadavas keeles, on esindatud olulistes kohtades ja seetõttu on käes aeg muudatusteks filmide finantseerimisel," leidis Sepp. Ta märkis, et kui instituut saaks lisaks kasvõi miljoni, suudetaks eelarve tasakaalu viia ning saaks filmide toetamise tuleviku arvel lõpetada.

Koostöö naabritega

Kui riik filmitegijaid ei toeta, leitakse abi mujalt. "Mandariinid" oleks jäänud sündimata, kui ei oleks olnud koostööd Gruusiaga, kes pani veidi alla poole 650 000 eurosest eelarvest. Eesti näitlejatega, Eesti vehklemistreenerist, Eesti väikelinnas filmitud "Vehkleja" tootmiseks suutis produtsent Ivo Felt leida 83% kogu eelarvest Soomest ja Saksamaalt. Elmo Nüganeni "1944" tootmiseks andis kaitseministeerium 420 000 eurot, sama palju, kui EFI, sest vastasel juhul oleks 1,5miljonilise eelarvega filmi tegemine olnud mõeldamatu. Õla panid alla taaskord ka naabrid, soomlaste taskust kogunes 164 000 eurot. Hiljuti esilinastunud ja kaua oodatud "Supilinna Salaselts" jõudis kinolinale samuti põhjanaabrite abiga ja sai sealt toetuseks 240 000 eurot.

Kui vähegi suuremat filmi teha, on Raagi sõnul valikuvõimalus lihtne - lisarahastus tuleb leida välismaalt. See teeb filmi tegemise aja küll pikemaks. Kui film "Kertu" valmis aastaga, siis "Eestlanna Pariisis" valmis seevastu viis aastat. Tihtipeale tähendab see, et Eesti filmitootja jääb välismaaga koostöö projektis vähemusosaliseks, mis omakorda mõjutab filmi sisu. "Koostööfilmide puhul on Euroopas näiteid seinast seina. On koostööprojekte, kus koostöö on selgelt filmi ära rikkunud. Aga on ka õnnelikke näiteid," märkis Raag.

Leib jõuab filmitootjatele lauale raskelt. Hollywoodilikku luksust nautida ei saa. Et ellu jääda, toodavad mängufilmide tootjad reklaamfilme, osa õpetab koolis ja osa elab filmitegijate sõnul lihtsalt peost suhu. "Rahaga, mis sa ühe filmi eest saad, pead ära elama minimaalselt kaks-kolm aastat," jagas Raag oma kogemust.

Rahvusvahelist koostootmist peavad normaalseks eranditult kõik turuosalised. Väiksemad riigid teisiti ei saakski. Talviku sõnul on põhjamaade kino tõus tulnudki sellest, et on leitud sünergia ja raha filmide tegemiseks. Felt märkis aga, et pärast viimase aasta Eesti filmi edulugude laviini peaks olema ka kõige skeptilisim kriitik veendunud, et Eestis on olemas võimekus teha maailmatasemel filmikunsti, mida hinnatakse ka mujal.

Film koalitsioonileppes nõrgal kohal

Reformierakond oli pikkade läbirääkimiste ja jätkuva alarahastamise trummilöömise tulemusena pannud valimisprogrammi, et praegune 3,97miljoniline Eesti Filmi Instituudi eelarve, millest mängufilmidele kulub 1,2 miljonit, suureneb nelja aasta jooksul poole võrra. See oleks tähendanud, et nelja aasta pärast oleks võimalik kogu riikliku panuse toel teha aastas üks "1944" või "Vehkleja". Filmitegijad ütlevad kui ühest suust, et ka selline olukord on ideaalist valgusaastate kaugusel, kuid edasiminek oleks see siiski.

Koalitsioonileppesse plaan aga ei jõudnud, kirjas on hoopis nii: toetame tõhusamalt Eesti filmikunsti ning väärtfilmide näitamist üle Eesti. Riigi eelarve strateegias 2015-2018 on filmivaldkonda puudutatud kolme lausega: "2013. aastal linastus Eestis 44 filmi, neist 7 täispikka mängufilmi. Juba mitmel aastal on Eesti filmide osakaal kinokülastusest olnud küllaltki hea - 6% ümber. Samas on maakinodes probleeme suutlikkusega välja vahetada filmi näitamise tehnika digitaalprojektorite vastu, mis toob kaasa selle, et peatselt ei ole filmi, sh Eestis toodetud looming, regionaalselt kättesaadav, mistõttu on valdkonna edasiseks arenguks vaja lähiaastail pöörata tähelepanu Eesti maakinode varustamisele kaasaegsete digiprojektoritega".

Aprilli alguses päris riigikogu infotunnis Artur Talvik peaministrilt, mis sai Reformierakonna lubadusest kahekordistada Eesti Filmiinstituudi kui Eesti filmi peamise rahastaja eelarve, mis pole alates 2008. aastast suurenenud.

Peaminister Taavi Rõivas, kes oma perega Eesti filmide esilinastustest osa võtab ja ka meedias piltidel rahvale lehvitab, vastas Talvikule, et vaatas koalitsioonileppe tekstist järele ning seal on sõna film kasutatud lausa üheksal korral. "See on muljetavaldav. Seal on väga detailselt nii mõnigi teema kirja pandud. See, et me konkreetse valdkonna eelarveläbirääkimisi ära ei pidanud - seda ma ütlesin juba enne ka -, ei tähenda, et valdkonnaminister ei saa eelarveläbirääkimiste käigus taotlusi esitada. Küsimus pole mitte selles, et keegi oleks seda teemat tahtnud välja suruda - mina küll ei tea, et meil keegi filmivastane oleks, pigem ikka vastupidi," vasta Rõivas Talvikule.

Rõivas oma sõnavõttu kommenteerida ei soovinud ning pressiesindaja vahendusel suunati küsimused kultuuriministeeriumile. Ministeeriumi pressiesindaja Meelis Kompus kinnitas, et lisataotlused Eesti filmide tootmistoetuse suurendamiseks on esindatud. "Tootmistoetuse suurenemist taotletakse järgmisel aastal 1 miljoni euro võrra, järgneva nelja aasta jooksul taotletakse aga kokku filmitootmise riigipoolse rahastamise kahekordistamist. Seega on selge, et rahastuse suurendamiseks töö käib," kinnitas Kompus.