Võidab see, kes kõige enam läbi kukub

Asjad ei kuku tihti välja nii, nagu me loodame. Lahendus võib võtta liiga kaua aega ja võib juhtuda, et kukume hoopis läbi. Tihti eelistame kiireid lahendusi, selle asemel et pühenduda olulisele. Lahendus leevendab pinget ja meile tundub, et pinge on paha. Seepärast juhtubki nii, et kui on meie kord, siis me laseme selle mööda. Kui tahame aga kuhugi jõuda, tuleb võtta eelduseks, et kõik ei peagi hästi olema.

Millegi olulise ärategemine nõuab lihtsalt edasiliikumist ja valmisolekut pingega elada. Tee peal saab õppida. Võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub, kirjutab Godin raamatus “Mida teha, kui on sinu kord (ja alati on sinu kord)”.Vabadus on probleem. Asi pole selles, et meil poleks küllalt vabadust, vaid selles, et me kardame, et ei tule sellega toime. Vabadus tekitab mulje, et sellega kaasneb risk. Me peame valima ja oma valiku eest vastutama. Selle tõttu seostame paratamatult vabadust läbikukkumisega ja kardame seda.

Ka rumalus on loomulik

Me tunneme end alati rumalana, kui töötame mõne keeruka probleemi kallal. Rumalus on õppimisega seotud tunne – algul oleme me rumalad ja lõpuks enam mitte. Muutus paneb kõiki end rumalana tundma, sest muutus tühistab kõik vanad reeglid ja kehtestab uued, mida me veel ei tunne. Üks võimalus enda rumalana tundmist vältida on vältida muutusi ja vabadust.Konkreetsed unistused. Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha. Kui me oma korda kasutame, ihkame me tekitada mingit muutust, ja meil pole mingit tagatist, et see korda läheb. See võib õnnestuda ja võib mitte õnnestuda. Meie kõige turvalisemad unistused on need, millel pole lootustki täide minna, näiteks unistused üleinimlikest võimetest, kõikvõimsusest ja surematusest.

Superman on turvaline valik, sest keegi ei saa iialgi selleks ega pea pilvelõhkujast alla hüppama. Konkreetsed unistused aga põhinevad püüdlustel ja täpsel võimalikkuse tunnetamisel. Need seavad meid silmitsi ühtaegu lootuse ja riskiga. Elamine sellega, mis on võimalik, nõuab julgust.

Motivatsiooni pole vaja

Mõned inimesed arvavad, et nad vajavad motivatsiooni – on vaja õiget tähtede seisu ja meeleolu. Tegelikult on vaja kujundada harjumus alati kohal olla, kirjutada, kui on aeg kirjutada, tõsta kätt, kui sinult midagi küsitakse, alati kaasa lüüa. Harjumus kuulub töötamise juurde. Peamine on otsustada oma võimalusest kinni hoida, luua ja ise ennast kannustada.

Pole mõtet arvata, et muusa tulekuks on vaja seista õiges valguses ja oodata õiget hetke. Õige tuju saavutamine või küllaldase toetuse saamine ei ole sihile jõudmiseks vajalik. Pole mõtet arutleda, kuidas oleks võimalikult mugav oma tööd teha. Tegelikult suudame me luua midagi olulist vaid siis, kui oleme valmis seda tegema ka ebamugavates oludes.Ma vajan tagatist! Enamik inimesi tunneb, et vajab mingit tagatist selle kohta, et võimaluse kasutamine tõesti sihile viib. Tegelikult ei saa keegi anda tagatist, keegi ei saa ausalt lubada, et kõik läheb hästi. Kinnituse ootamine toob paratamatult kaasa kannatusi. Kui me üritame hoida kinni millestki muutuvast, siis võib see olla väga piinarikas. Me usume ekslikult, et vabaduse alternatiiv – teha lihtsalt seda, mida kästakse, ja otsida pidevalt stabiilsust – on parem valik.

Tegelikult kogetakse stabiilsust haruharva, isegi kui seda on lubatud. Lubadusi murtakse ikka ja jälle. Tundmatusse hüppamine on igal juhul tõsine asi. Ent kui see välja ei tule, pole selles midagi isiklikku. Kui võtta oma töö õnnestumisi ja ebaõnnestumisi isiklikult, on seda raske hästi teha. Hirm tulemuse ees sunnib meid peitu pugema. Ent kui me võtame oma tööd lihtsalt tõsiselt ning läheneme oma võimalusele professionaalina, siis võime sellele pühendada kogu tähelepanu. Kui me suudame läbikukkumisega leppida, siis suudame seda tõenäolisemalt vältida.

Võlatunne mürgitab meid

Võlatunne mürgitab meid. Kohustus on paljude meie tegude käivitaja. Kui me kellelegi midagi võlgneme, tahame enamasti selle võla ära tasuda. Aga meile tundub sageli ka vastupidi, et inimesed võlgnevad meile midagi meie pingutuste või oskuste või teenete eest.

Paratamatult ei saa kunagi kõik meie võlad tasutud. Ükskord veavad inimesed meid ikka alt, sest nad tõlgendavad oma lubadusi või kohustusi teistmoodi kui meie. Ja tunne, et meile ollakse võlgu, mürgitab meid. Kui sa ootad mingit reaktsiooni, arvestad tänuga või ihkad aplausi, siis oled sa lubanud midagi kellegi nimel, kes pole selles kokkuleppes aktiivselt osalenud ega lepingule alla kirjutanud.