Kindlustusturul kerkis tüli kolme sõna pärast

Süüdistatav firma on Iizi Kindlustusmaakler, kes ütleb, et seltsid tahavad seaduse abil Iizi ees jõuga uksi sulgeda.

Tüli tõusis vaid kolmest sõnast, mis võimaldab kindlustusseltside hinnangul liisingufirmadel ja kindlustusmaakleritel vaese kliendi vastu kambakat teha. Sisuliselt puudutab see aga ühte kindlustusmaaklerit, sest Eestis on ainult üks suurtegija Iizi, kelle käes on rohkem kui kolmandik kogu turust – üle 300 000 kliendi. Nende kolme sõna lisamise vastu seadusesse olid esialgu ka rahandusminister Sven Sester (IRL) ja finantsinspektsiooni (FI) juht Kilvar Kessler. Hiljem muutsid nad meelt ja on ühel nõul, et ootame seaduse rakendumise ära, siis vaatame, kuidas seda täidetakse.

Uues kindlustusseaduses on kirjas, et liisingufirma võib „täita koostöös kliendiga“ ankeeti, mis selgitab välja kliendi kindlustushuvi. Need kolm sõna lisati uuest aastast kehtima hakkavasse seadusesse viimasel hetkel. Kindlustusseltsid kardavad, et sellega on loodud liisingufirmadele hea võimalus klientide mõjutamiseks, et klient ikka just sellesama liisingufirma teenuse valiks. Kui klient pöördub nõu saamiseks ka kindlustusmaakleri poole, suunab see teda ikka sellesse liisingufirmasse, kellega on maakleril kõige tulusam otseleping.

Iizi on liisingufirmadele sisuliselt ainus koostööpartner kindlustuse vahendamisel. Iizi ja tema peamised koostööpartnerid Nordea Finance, LHV ja Danske liisingupakkujad saavad hakata kindlustusseltside liidu hinnangul sellise sõnastuse tõttu mõnusasti koos tegutsema, söötes üksteisele kliente ette.

„Kohaseim väljendus oleks lobistide initsiatiivgrupp, milleks on kindlustusmaakler Iizi ning tema koostööpartnereid Nordea Finance, Danske Bank ja LHV liising, sest vaid nemad kasutavad praktikas seda skeemi,“ ütles kindlustusseltside liidu juht Mart Jesse.

Kannatab klient, kellel on raske aru saada, kes talle mida vahendab ja kes tagajärgede eest vastutab. Ebapiisav kindlustuskaitse selgub ikka alles siis, kui juhtub õnnetus. Kannatavad ka kindlustusseltsid, sest Jesse sõnul kaebab klient lõpuks ikka sellele, kelle teenust ta ostab, mitte sellele, kes on talle seda omakasupüüdlikult vahendanud. Kindlustusseltsid saatsid rahanduskomisjonile mitu kriitilist pöördumist, et seadus uuesti üle vaadataks.

Iizi: seltsid on kadedad

Iizi Kindlustusmaakleri juht ja üks omanik Igor Fedotov on Mart Jesse rahandusministeeriumile saadetud pöördumisest üllatunud. „No selline kiri tuleb mulle täieliku üllatusena! Seda poleks küll Mardist oodanud!“ Fedotov ütleb, et uus kindlustusseadus pole mingi Iizi seadus, vaid reguleerib nii kindlustusseltside, -maaklerite kui ka -agentide tegevust. „Sellesse on pandud palju punkte, lähtuvalt sellest, mis on viimasel ajal turul toimunud. Seltsid pole aga paljude asjade peale tulnud, nüüd püüavad nad neid seadusega keelata,“ lisas ta.

Fedotovi sõnul on liisingufirmad maaklerite kõige suuremad koostööpartnerid, aga maaklerid kasutavad ka igasuguseid teisi partnereid, näiteks autopoode või bensiinijaamu. „Iiziga on lihtne seda siduda, sest me oleme Eestis pea ainus maaklerfirma, kes teeb liisingukanalitega koostööd. Siin lähevad seltside ja maaklerite suusad risti. Me konkureerime selle kanali peale, ka seltsid tahavad seda endale. Seadusega on võimalik ju uksi avada ja kinni panna. Antud juhul tahab seltside liit neid uksi meie jaoks kinni panna. Meie koostööd kontrollitakse väga palju, ka seltsid teevad ise pidevalt kontrolloste.“

Jesse sõnul laiutab läbi surutud seaduses hall tsoon, kuid seadusemuudatuse tegelik eesmärk oli praegu turul haigutav reeglitevaba auk kinni panna. Selle nimel käisid mitme aasta jooksul koos ümarlauad ja töörühmad. Kindlustusseltsid küsivad, miks juhtus aga vastupidine ja väljaspool seaduse mõjuala tegutsejate tolereerimine hoopis laienes ning tehtud töö osutus mõttetuks.

Uus seadus praktikas juba kehtib

Kindlustusmaaklerite liidu juht Kaido Tropp leiab, et uude seadusesse, mida arutati paralleelselt kurikuulsa maksumuudatuste kobareelnõuga kevadel ja suve hakul, sai kirja lihtsalt juba praegu praktikas kehtiva olukorra täpsustatud versioon. Ta ütleb, et pärast pikki arutelusid ja ümarlaudu tuli mõistuse hääl koju ja seaduseloojad nõustusid kõiki turuosalisi võrdselt kohtlema.

Ta lisas, et liising on Jessel teadlikult valitud näide, sest see on maaklerite üks suuremaid partnerkanaleid, kuid näide on ebaõnnestunud, sest liisingufirma on niigi ise liisitava vara omanik, seega on tal liisija andmed nagunii olemas. Ta ei pea neid maaklerile edastamiseks eraldi küsima.

„Ma ei tea, kas tahtlikult või meelega on jäetud mulje, et maaklerid on omale midagi vaikselt juurde saanud, et viimasel hetkel tekkis seadusesse mingi erand. Juba kehtiva seaduse alusel võib maakler partnerkanalis, näiteks koostöös liisingufirmaga toimetada,“ selgitas Tropp.

Ta rääkis, et uue eelnõuga oli tekkimas olukord, kus seaduse järgi võis liisinguettevõte tegutseda kindlustusseltsi agendina ehk ühe firma toodete müüjana, samas ka klienti küsitleda ja lepingu kohe ära sõlmida. Nii käib see tema sõnul praegu SEBs ja Swedbankis, kes on loonud oma kindlustusseltsid. Koostöö maakleriga aga tulnuks liisingufirmal justkui ära keelata.

Tropp meenutas, et seaduse hilisemas menetlusjärgus toimus riigikogus ja rahandusministeeriumis kaks ümarlauda, kus osalesid kõik huvigrupid. „Mõistuse hääl jõudis viimasel hetkel rahanduskomisjoni liikmeteni ja koostöö maakleri ja liisingufirma vahel on seaduslik. See oli see suur "lobi" kahel ümaralaual, kus kõik pooled said oma argumente esitada,“ selgitas Tropp.

Jesse ütles, et huvigruppide tegevusprofiili vaadates oleks ettepanek pidanud puudutama ennekõike sõidukikindlustust (kasko), kuid väljakukkunud sõnastus puudutab kõiki kindlustusteenuseid ja mitte ainult maakler-liisingufirma, vaid kõigi ärimudelite kaudu, ka otsemüügi või agendi.

Ta täpsustas, et pea sama sõnastust, mis seisab nüüd uues seaduses, kuid ilma vahelisata „või kliendiga koostöös“, kasutasid vastavate erialaliitude (liising- ja kindlustusmaaklerite liit) esindajad mitmel korral avaliku sektori juures toimunud koosolekutel, kus nad osutasid, et liisinguandjad ei soovi tegeleda seaduse silmis mitte vahendustegevusega, vaid küsimustiku vahendamisega maaklerilt kliendile ja siis maaklerile tagasi.

Fedotov aga märkis, et paljud Jesse vihjatud nüansid pole mitte Eestis kohapeal välja mõeldud, vaid tulevad Brüsselist. „Me ei mõtle siin Eestis ju Euroopa Liidu liikmena päris üksi seadusi välja, paljud nendest asjadest on Brüsselist ülevalt alla tulevad direktiivid, mis panevad ette normid. Direktiiv näeb ette, et kliendil ei tohi olla vahet, kust ta poliisi ostab, seltsist, maaklerilt või agendilt. Andmete küsimise protsess peab olema ühesugune.“

Süüdistus eeldab kuritegelikke kavatsusi

Fedotov ütleb, et Jesse peab oma väiteid ka faktidega tõestama. „Väita, et on mingi hall tsoon, esitamata fakte, on väga lihtne. Ta ütleb sisuliselt juba ära, et liisingufirmad on pätid, nad hakkavad nagunii kliente nõustama ka. Aga faktid näitavad seda, et finantsinspektsioonil pole olnud 2015. aastal mitte ühtegi kaebust ühegi kindlustusmaakleri kohta, küll aga on neid laekunud seltside peale. Sama on seis tarbijakaitseametis,“ märkis ta.

Tropp selgitas, et kindlustusmaakler aitab kliendil leida talle parima pakkumise, andes selleks nõu. Liisingufirma küsib kliendilt sisuliselt ainult kliendi põhiandmeid ja autonumbrit, sellega ankeedi edastamine suuresti piirdub. Nõustada ta klienti ei tohi. Kui klient ka küsib nõu, peab liisingufirma ta maakleri juurde suunama.

„Seda, et liisingufirma hakkaks kliendile soovitusi jagama, võib eluliselt juhtuda vaid heasüdamliku klienditeenindaja tõttu, kellelt klient küsib, millise paketi ma siis valin. Aga see on seadusega keelatud ja ühiskonna kontroll selle toimimise üle on väga tugev. Ükski finantsasutus pole huvitatud sellest, et FI süüdistaks neid kuriteo toimepanemises. Selles segmendis maksab maine kordades rohkem kui raha,“ sõnas Tropp.

Fedotov lisas, et FIs kehtib alates sellest aastast põhimõte, et kui mõne maakleri juures avastatakse probleem ja talle tehakse ettekirjutus, siis FI teeb sellest ka pressiteate. „Maaklerile, kes müüb usaldust, on see tõsine mainekahju.“

Omakasu satub kohe luubi alla

Miks aga ei peaks maakler, kelle juurde liisingufirma kliendi suunab, sõeluma pakkumist kõikide olemasolevate seast, vaid võib juhtuda, et pigem eelistab ainult ühte liisingufirmat, nagu Jesse kardab? Ta selgitas, et maaklerfirmadel on otselepingud liisingufirmadega, keda nad teenindavad. Seega, mida rohkem kliente maakler liisingufirmale võidab, seda paremat vahendustasu võib maaklerfirma küsida. Maaklerteenuse eest nimelt maksavad liisingufirmad, kelle teenust maakler kliendile müüb, mitte klient, kes teenust ostab. Seega on maakleri huvides liisingufirma võimalikult rohkearvuline teenindamine.

Fedotov ütleb, et kindlustusvahendajana peab ta näitama seaduse järgi kliendile igas lepingus eraldi vahendustasu koos protsendiga. Keelatud on saada n-ö tingimuslikku vahendustasu selle eest, kui maakler müüs mõne kindlustuse tooteid rohkem kui teisi. Lisatasu selle eest juurde saada ei tohi.

„Kindlustusmaaklerid on kohustatud kaks korda aastas andma finantsinspektsioonile kogu oma vahendusinfo – mis seltse, mis liiki kindlustust, mis hinna eest ma olen vahendanud. Teoorias võin ma pakkuda sellist kindlustust, millega mina teenin kõige rohkem, aga see ei tööta praktikas, sest inimene ei ole loll,“ lausus Fedotov.