Vanakooli pliiatsiäri toodab USA ettevõtjale kasumit

Weaveri pood CW meelitab poodi ostma pliiatsisõpru, kes ei pea paljuks harilikele pliiatsitele kulutada mitu tuhat dollarit. C.W poest leiab enam kui 200 eri sorti pliiatseid. Tõsi, üksnes „harilikke“, mitte mehaanilisi. Lisaks müüb Weaver ka pliiatsiteritajaid ja kustutuskumme, kirjutab Bloomberg.

„Mehaanilised pliiatsid ei lõhna kuidagi... Samuti on pliiatsiots nii väike, et sellega joont tõmmates ei saa anda sellele mingisugust varjundit. Tõsi, tavalise, puidust kestaga pliiatsi puhul on veidi rohkem tööd, ent inimestele see meeldib. Sul on pliiatsiga justkui isiklik füüsiline kontakt, sest sa pead seda aeg-ajalt teritama,“ jutustab Weaver, kelle vasakule küünarvarrele on tätoveeritud harilik pliiats.

Hipsteriliikumine on toonud ärimaailma tagasi erinevad traditsioonilised tooted. Kõige lihtsama näitena võib tuua ehk vinüülplaadid, mis on taas populaarust kogumas ning pole üksnes melomaanide pärusmaa. Kuigi harilikke pliiatseid kasutavad koolilapsed kogu aeg, on nende olemus ning väärtus muutumas.

Weaver selgitab, et kuigi koolilapsed ning teismelised on tema poes sagedased kliendid, on kõige suuremad pliiatsiostjad siiski 50aastased ja vanemad inimesed. Poe viis kõige suuremat klienti kulutavad aastas 3000-4000 dollarit pliiatsitele. Ja kõik nad on vanemad kui 40 aastat. Weaveri poel on ka veebiversioon, kus keskmine müük on poe omast veidi suurem: veebis keskmiselt 50 dollarit, poes 25. Käivet ning kasumit noor ettevõtja avaldama ei soostu, küll vihjab ta, et ettevõte teenib kasumit.

Tahab peidus olla

Weaveri väiksel ettevõttel on palju suuri konkurente: tuntumatest ehk eBay ning Amazon. Kõik tahavad pliiatsiärist osa saada, kuna pliiatsikogujaid on palju.

Weaver lausub, et tema on oma ettevõtte rajanud ideele, et kliendil on tootega isiklik kokkupuude. Samuti teab ta, missugune lugu on iga pliiatsi taga ning jutustab neid sageli klientidele.

Weaver kasvas üles Ohio osariigi väikelinnas ning õppis koolis kunsti. Noore ettevõtja sõnul pani ta äri alustades mängu 80 000 dollarit isiklikku raha.

Paljudele ettevõtjatele ehk üllatuslikult ei tahtnud Weaver, et tema pood asuks teiste suurte ettevõtete ja poodide läheduses, talle meeldib, kui inimesed peavad tema kauplust otsima. „Ma ei tahtnudki, et see kõik oleks täiuslik. Mulle meeldib, et inimesed peavad poodi tulekuks sattuma naabruskonda, kuhu nad muidu ehk ei satugi,“ räägib ta.

Weaveri sõnul on hoolimata sellest, et pood mõneti peidus on, nõudlus sageli suurem kui pakkumine. Samuti lausub ta, et tema äri on silma jäänud ka investoritele, kelle pakkumise, tõsi küll, Weaver siiani tagasi on lükanud. „Paar inimest on pakkunud, et tahavad ärisse investeerida ning ma olen pakkumised tagasi lükanud. Ma pole rahaasjades osav. See kõik tegelikult hirmutab mind, seega isegi kui otsus pakkumine tagasi lükata polnud õige, tunnen ma end turvalisemalt, kui asjad püsivad lihtsana,“ avaldas ta.

 A photo posted by Caroline Weaver (@cwpencilenterprise) on Apr 19, 2016 at 9:21am PDT