Maale elama: rõhk emotsioonidel, raha teisejärguline

Müügiks pakutakse nii krunte kui ka maju. “Mahajäetud talukompleks ostetakse küll krundina, kuid hakkajad inimesed teevad maja korda,” selgitab Vähi 10. mail ilmuvas Oma Maja kuukirjas. Tendents on vana taastamise suunas, kuigi tehakse vahet väärtuslikel ning mitteväärtuslikel objektidel. Nõukogudeaegset pärandit hoida ei taheta. Millises piirkonnas kõige soodsamad pakkumised on, mida maale kolides silmas pidada ning kust vajadusel abi otsida?

Piirkond kõige olulisem

Piirkondlikult võib Eesti murekohaks pidada Kesk-Eestit. Mere äärde on eestlasi alati tõmmanud ning rannakülade ja nende ümbruse kinnisvara on ka sellevõrra kallim, Lõuna-Eestis on hinnatud elupaik Setumaa ning seda ümbritsevad alad. Vähi märgib, et praegu pole enam kaugus tõmbekeskusest oluline ning keskusteks on kujunenud ka väiksemad linnad nagu Võru ja Põlva.

Maja seisukord pole seetõttu eriti oluline ning lagunenud talumajaga krunt Otepääl võib olla kallim kui kõigi mugavustega maja Rapla lähistel. Saaremaal on palju müüa peaaegu uusi kõigi mugavustega palkmaju, ent kuna Saaremaa on väike ning töökohti vähe, et lähe need eriti kaubaks. 

Laia hinnaskaala juures on Vähi isiklik kogemus, et maja maapiirkonnas saab kätte 67 000 euroga. “Otepää ja Läänemaa on muidugi kallimad,” tunnistab ta.

Mõjutab veekogu ja metsa olemasolu

Erinevate piirkondade hinnataset korrigeeritakse kinnisvarast lähtuvalt, võttes arvesse seda, mis majaga kaasa tuleb. “Hinnatud on metsamaa, pööratakse tähelepanu sellele, kas see on väärtuslik või väheväärtuslik,” räägib Vähi. Teisena vaadatakse, milline veekogu lähedal on. Eelistatud on meri, aga jõe- või järveäärset maja on kergem müüa.

Rolli mängib ka kogukonna tugevus või nõrkus. Setumaal saab peale paneelmajade korterite müüa mida iganes. Mida rohkem loomingulisi ja ettevõtlikke inimesi maale kolib, seda suurem on tõenäosus, et keegi neile järgneb. Kesk-Eestis aga puudub kogukonnatunne, samuti on kehv lugu töökohtadega.

Väärtuse määravad pigem emotsioonid

Maakohtade emotsionaalne väärtus mõjutab nii müümist kui ka ostmist. Paljud talud või talukohad on unarusse jäetud ja seisavad tühjana, kuid omanik ei ole müümisest huvitatud. “Tule maale” algatuse juhatuse liige Maiden Paljak Missost ütleb, et nad üritavad igati kaardistada nn “suitsuta talusid” ja ostu-müügiprotsessi juures abiks olla. “Kinnisvaraomanikel pole kas aega asjaga tegeleda või on nad vahepealse madalseisu tõttu kaotanud lootuse, et keegi võiks üldse maale kolida,” selgitab Paljak. Sama kinnitab ka teise sarnase algatuse, “Maale elama” eestvedaja Ivika Nõgel: “Kohtadel on kas emotsionaalne väärtus, loodetakse tulevikus tagasi tulla või ei saada perega pärandi jagamises kokkuleppele,” ütleb ta.

On tekkinud paradoksaalne olukord, kus maal on elanikke vähe ning talud seisavad tühjana, kuid maale elama soovijatel pole midagi osta ega kuhugi kolida. Seetõttu tegelevad aktiivsed ja hakkajad kogukonnad omanike veenmisega ning paljusid on õnnestunud müüma meelitada. On loodud omalaadne teenus, mis seisab maakleriteenusest eraldi. “Jätame maakleritele nende töö ja ise oleme pigem nõustajad ja aitajad,” räägib Paljak. “Elame ise kohapeal ja teame, mis probleemid võivad esile kerkida ja kuidas neid lahendada.”

Kuidas maal toime tulla

Martin Vaher 1Partner Kinnisvarast on ehitusuudised.ee portaalile öelnud, et maale ehitamine on nagu saarele suvila püstitamine. Kõik ehitusmehest kuni ukselingini tuleb kaugelt kohale tuua, pole ei vett ega elektrit, on ainult suur kulu. Vähi aga sõnab, et inimestel on väga suur isu midagi oma kätega ära teha ning selle nimel on nad nõus taluma ka ebainimlikke tingimusi. “Ise elavad saunas või telgis õue peal,” sõnab ta. Populaarsed on ka talgud koos sõpruskonnaga.

Peamine küsimus maale kolides on: mida seal teha? Elu on näidanud, et kes linnas on hätta jäänud, ei saa hakkama ka maal. Tavaliselt on maale kolijatel olemas mingi visioon kaugtööst või piirkonda sobivast ettevõtlusest.

Vähi ei oska öelda, kas erinevad kodanikualgatused ja programmid on pannud inimesi rohkem kinnisvara ostma. “Muidugi teevad need maaelu populaarsemaks,” sõnab ta, “kuid need inimesed, kes tahavad tagasi minna, teevad seda niikuinii.”

Nii algatuste eestvedajad kui ka maaklerid rõhutavad, et vaja on üüriturgu. Inimesed küll tahavad maale kolida, kuid pole kindlad, kas seal hakkama saavad. “Tule maale” algatus pakub võimalust elada mugavas üürikorteris, samal ajal oma kodu restaureerides. Nii saab tutvuda ümbrusega, kogukonnaga, saada aimu sellest, millised on töö tegemise võimalused. Vähi ütleb, et sellist võimalust kasutaksid kindlasti paljud.

Nõgel toob esile ka selle, et rendipind võimaldab alustada halvas korras talukoha taastamist. “Tundub, et omanikud ei usalda rentnikke,” sõnab ta. Rentimise soov on maaletulijate seas aga väga suur. “Võib ka olla, et üürimine on tülikas,” arvab Nõgel.

Olulised on kommunikatsioonid ja ligipääs

Kuigi võrdselt ostetakse nii maju kui ka krunte, on esimene asi, mida vaadata, ligipääs. Kui kaugel on asfaltteed, kui kaugel on teed, mida talvel lahti lükatakse. Milline on ligipääs, kas ja kui palju peab arvestama ilmastikuoludega.

Kohe teisel kohal on elekter. Kas krundil või majal on võimalus ja valmisolek elektriteenustega liitumiseks ning kui palju see maksma läheb. Alternatiivina võib kaaluda ka tuuleenergiat ja päikesepaneele, mis on üha populaarsemad ning kättesaadavamad. Kolmandaks vaadatakse teenuste kättesaadavust, kas lähedal on pood, kool ning lasteaed.

Populaarsed objektid on suvemajad, kusjuures mitte suvilad klassikalises mõttes. Vaja on, et maja peaks sooja ka talvel. Majas tahetakse käia nädalavahetustel, pidada koosviibimis, korraldada talguid, tähistada sündmusi. “Ka need, kes on ostnud suvila, ehitavad selle ümber suuremaks ja soojemaks,” räägib Vähi.

Maale minnakse ennast ja rahu otsima

Rahvusromantilistes unistuses tuuakse esile maaelu rahu ja vaikust, vaateid ja vabadust. Ka realistlik Vähi juhib tähelepanu, et maale kolijad tahavad eelkõige paljajalu murul kõndida ja endale sööki kasvatada. Nõgel oma kogemusest ütleb, et maale soovivad kolida kolm erinevat gruppi. Esiteks keskklassi haritud väikelastega pered, kes on huvitatud oma ökoloogilisest jalajäljest. Teiseks noorpaarid, kellel napib kapitali ning kolmandaks keskealised paarid, kel lapsed suured ja kes tahavad hakata iseendale elama.

“Maal ei ole mõtet rääkida likviidsusest,” sõnab Vähi. Kui Tallinnas ja Tartus on kinnisvara muust elust eraldiseisev ning seda soetatakse ka investeeringuna, siis maapiirkondades ostetakse endale kodu. “Inimesed tulevadki selle pärast, et saaks midagi oma kätega teha ning endale ehitada,” räägib Vähi. Olulised on pigem emotsioonid kui raha.

Lugu ilmus 10. mai kuukirjas Oma Maja, kust saab lugeda veel, millest ehitada majale seinad ja kuidas kasutada mõistlikult vihmavett.