Äripäev Londonis – me ei lahku Euroopast

“Otsustamise päev on käes,” kuulutab lehe esikaas, mida ta ülisõbraliku moega tõttavaile möödujaile pihku püüab suruda. Anna-Maria selja taga lööb Big Ben – kell on seitse, valimisjaoskonnad on avatud.

Sajab.

Jaamast paari sammu kaugusel on ajalehekiosk, mille väljapanek kriiskab – ei ole mingit kahtlust, mina hääletan ennast liidust välja.

“Ma ei ole veel päriselt otsustanud,” jääb kioskis askeldav Kirstin esialgu puiklevaks. Kuid sellele järgnev kirglik sõnavaling ei jäta kahtliust – tuleb “ei”.

“Kui Suurbritannia liitu astus ja loodi ühisturg – see oli briljantne idee," kiidab Kirstin. "Aga vaadake, mis nüüd on – seda ei või teha, teist ei või teha. Ma olen ammu tahtnud selle Brüsseli kamandamise alt ära saada,” läheb Kirstin hoogu.

“Ega me ei lahku Euroopast,” ütleb ta. “Me lahkume sellest liidust. Britid on alati appi tulnud, kui teistel abi vaja on.”

Kirstini kioskist kiviviske kaugusel on Suurbritannia endise peaministri Winston Churchilli monument. Sealt veel paar sammu edasi vettivad vihmas lilled ja kirjad, mis on jäetud nädal tagasi mõrvatud parlamendisaadiku Jo Coxi mälestuseks.

“Kanname edasi Jo armastuse lippu,” kuulutab vineerist tahvel, mis on tihedalt täis kirjutatud tänusõnu. Ja hukkamõistu vägivalla ja viha õhutajate vastu. Lillekuhja ees püüab keepi mähkunud ajakirjanik mobiili ja mikrofoniga balansseerides saadet teha.

Vahepeal on Westminsteri metroojaama ees end Anna-Maria kõrvale sättinud jalgratturi kirevas kostüümis Paul, jagades pikast lindist möödujatele kleepse, mis ärgitavad liitu jääma. Inimesed ei taha võtta.

“Hääletan liitu jäämise poolt, sest hindan, mida viimase 70 aastaga on saavutatud,” räägib Paul kleepse jagades. “Ilma riikide koostööta meil nii head elujärge ei oleks.”