Ossinovski: sotsidel pole sidrunitega pistmist

Me ütlesime juhtkirjas, et need Ida-Virumaa töötoetused on õudne pakazuhha ja ei lahenda sealseid probleeme. Ütlesime, et see on turusolkimine ja kasu sellest pole. Teie ilmselt arvate, et on kasu?

Kui turg toimiks ideaalselt ja täidaks neid majanduspoliitilisi ja sotsiaalseid eesmärke, mida me oleme talle riigina seadnud, siis polekski riiki üldse vaja. Poleks vaja mingeid toetusi ja ka valitsust oleks oluliselt vähem vaja, kui meil teda on. Aga paraku ta sellisena ei toimi ja Ida-Virumaa on üks hea näide selle kohta, kuidas turg toimib oma loogika järgi – aga see loogika ei ole ühiskondlikult aktsepteeritav. Ida-Virumaaal on viimase kahekümne aasta jooksul tööpuuduse tase kogu aeg olnud umbes kaks korda kõrgem kui Eestis keskmiselt.

Võiks eeldada, et kui Ida-Virumaal on palgatase oluliselt madalam kui Eestis keskmiselt, siis võiksid ettevõtted sinna tormi joosta: vabu töötajaid on tuhandete kaupa. Ja palgad on madalamad. Kui turg toimiks, siis laheneks olukord iseenesest.

Ja nüüd kohe järgmise sõnana ütlete turutõrge nagu teie erakonnakaaslane Liisa Oviir?

Loomulikult on see turutõrge. Selles sõnas ei ole midagi hullu. Nii ongi. Spiraal on lihtne. Inimesed liiguvad sinna, kus on nende kvalifikatsioonile vastatavat tööd. Kui tööandja otsib endale töötajaid, siis leiab ta neid Ida-Virumaalt järjest vähem ja see tähendab, et seal ei teki töökohti. Kunagi vaidlesin endise peaministri Andrus Ansipiga, kes ütles, et kui me majanduskriisist välja tuleme, siis tööpuuduse numbrid langevad ja küllap langevad ka Ida-Virumaal. Ja nad langesidki, ka Ida-Virumaal, kuid struktuurne probleem on jäänud, ikka on tööpuuduse tase kaks korda kõrgem kui keskmine.

Kaks korda kõrgem on ta juba tükk aega, aga see toetusemeede tuli siis, kui avalik tähelepanu läks koondamiste pärast väga suureks. Valitsus tormas kohale, tegi kisa ja kära. Miks alles siis?

Oli valitsuse väljasõiduistung, taheti näidata, et valitsus hoolib piirkonnast. Aga mina olen 2011. aastast peale rääkinud, et on vaja süsteemset lähenemist ega peaks reageerima alles siis, kui asi hapuks läheb. Siis on hilja. Kuna mul pole varem tööturu mõttes poliitilist vastutust olnud, siis ma ei saanud sellega varem tegelda. Nüüd on mul see võimalus olnud ja esimestel kuudel panimegi selle meetme kokku. Selle kohaselt võtab riik ka rahalise kohustuse, aga sisuliselt loob meetme, et turutõrget kõrvaldada. Ma arvan, et see on hea esimene samm.

Kui palju te üldse usute vaba turgu? Kuidas te riigiettevõtete erastamisse suhtute?

Turg on hea asi. Sotsiaaldemokraadid usuvad turgu, aga turul endal ei ole ei sotsiaalseid ega moraalseid eesmärke. Need eesmärgid peab turule seadma ühiskond demokraatlikus protsessis, valides end juhtima inimesed, kes siis oma mandaati ellu viivad. Üks paremaid näiteid on regionaalpoliitika, mis on olemusest turuvastane ja sellisena väga mõistlik.

Ma tulin poliitikasse selleks, et muuta ühiskonda õiglasemaks, sotsiaalsemaks ja euroopalikumaks. Seda on võimalik teha eri poliitilistes rollides, aga loomulikult on mul erakonna esimehena vastutus ja ka eesmärk oluliselt suurem. Praeguses seisus töötab valitsus vastatavalt riigikogu matemaatikale, mille Eesti inimesed on Eestile andnud. Meeleolud on valitsuses normaalsed. Eks muidugi on see koalitsioon keeruline, arvestades maailmavaatelisi ja muid erimeelsusi, aga oleme saanud kokku leppida.

Taavi Rõivase nõrkusest räägitakse palju, nõrk peaminister peaks teile sobima.

Ega praeguses poliitilises olukorras – seda ma ei tea, kuidas tal seal oma erakonnas suhted on – seda valitsust lihtne juhtida ei ole, eriti arvestades seda, missugused on Eesti ees laiemalt seisvad väljakutsed, ja arvestades seda, kes on meil opositsiooni rikastanud. On eri arvamusi selle kohta, kui ambitsioonikalt peaks valitsus tööd tegema. Kokkuleppeid sõlmida on kindlasti keeruline.

Räägime sellest, kuhu teie käsi ulatub. Meie lingutame Äripäevas kõrvu, kui teie erakonnakaaslane Liisa Oviir jälle midagi ette võtab, ja ka muidu on negatiivset tähelepanu palju olnud. Millal te ta välja vahetate?

Ettevõtlusministri portfell on selline… lai. Ja mitte lõpuni hästi defineeritud, nii et väga palju sõltub sellest, kuidas seda sisustada. Kui Anne Sullingu jaoks seda kohta loodi, siis oli mõte edendada väliskaubandust.

Küsimuse mõte oli, kas olete oma otsust kahetsenud.

Liisa Oviir on hästi hakkama saanud. Loomulikult on esimesed kuud inimesele, kes tuli poliitikasse natukene kaugemalt, olnud üks suur sisseelamine ja enda kurssiviimine. Ta peab sisuliselt töötama mitme majaga korraga, sest tal on nii majandusministeeriumi inimesed kui ka välisministeeriumi omad. Sissetöötamine pole kindlasti lihtne olnud. Lihtne on ministrite reiside pealt teha suuri uudiseid, et näed, kui palju kulutatakse raha. Küsimus ei ole ju selles, palju minister kulutab, et Eesti ettevõtjaid välismaal esindada, vaid kui palju sellest Eestile tagasi tuleb. Tagasi aga ei tule samal päeval ja hinnata, kuidas ta on hakkama saanud, võime alles mõne aasta pärast.

Räägime praamisaagast, mis on sattunud seosesse erakondade rahastamisega. Teie erakond on siin kahetises rollis: Urve Palo, kes pidas võitlust Vjatšeslav Leedoga, ja teisalt eelmine peasekretär Indrek Saar, kes väidetavalt on olnud vastu sellele, et Leedolt praamiliiklus ära võtta ja keda kuuldavasti seovad Leedoga ka perekondlikud suhted. Kuidas seda kommenteerite?

Indrek Saare perekondlikest suhetest ei tea ma küll midagi. Aga Indrek on öelnud, et ta on Leedoga tuttav, nagu on paljud inimesed – mina ei ole. Aga see otsus, et riik…

Teate, ma ei küsigi selle otsuse kohta. Küsin Indrek Saare kohta selle pärast, et ta on teie erakonnakaaslane, partei endine peasekretär ja praegu kultuuriminister. See ei peaks nagu temasse puutuma? Kas tal on olnud kohtumisteks Leedo ja Olav Miiliga erakonna mandaat, missuguseid ülesandeid on ta täitnud? On see toimunud teie teadmisel?

Ma ei tea seda, millal Indrek kellega kohtunud on. Selle kohta mul infot ei ole. Lehest lugesin, et ta on kunagi eelmisel aastal, kui seda praamiasja tehti, Leedoga kohtunud. Selles ei ole iseenesest midagi halba. Tollal ta ei olnud kultuuriminister, ta oli riigikogu liige.

Kellena ta siis kohtus? Erakonna mandaadiga või mitte?

Ma ei oska öelda. Küllap siis riigikogu liikme või eraisikuna, ma ei tea täpselt, ka mitte seda, mis selle kohtumise sisu oli.

Olav Miiliga on kohtunud ka Eiki Nestor, et arutada praamiliikluse probleeme. Riigikogu esimees, praegu teie erakonna presidendikandidaat. Mis nende kohtumiste sisu oli?

Loomulikult on sellisetel inimestel, kes on tükk aega Eesti ettevõtluses mänginud suurt rolli ja ka riigiga väga palju asju ajanud, palju kontakte poliitikute seas, see on täiesti selge ja elementaarne. Küsimus on lõpuks selles, kuhu me selle protsessiga oleme välja jõudnud…

Aga mis asju nad võisid ajada?

Ma ei kujuta ette, võib-olla rääkisid praamigraafikutest. Ma tõesti ei tea, millest nad on rääkinud. Ja see ei ole ju siinkohal oluline.

Mu meelest on oluline. Kas teie võite käsi südamel kinnitada, et Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal ei kunagi olnud mingit pistmist sidrunitega, Leedo mõttes?

Sidrunitega pole meil kindlasti mingit pistmist. See, kas kunagi on Leedoga arutatud mingeid praamide või saartevahelise ühenduse küsimusi – tõenäoliselt on. Ka Urve Paloga on soovitud kohtuda ja et huvide konflikti vältida, on Palo nendest kohtumistest loobunud. Lõpuks tegi Urve selle otsuse ära ja ma usun, me saame selle mure lahendatud.

Teie olete siis Palo poolel või Saare poolel?

Ma ei ta, mis poolel on Saar. Mina olen kindlasti selle poolt, et üks monopoolne ettevõte ei saa pidevalt riigilt raha välja nõuda. See küsimus vajas lahendamist ja mul on hea meel, et see on lahendatud. See, kuidas – seoses mingite sidrunite ja mõne inimese korruptsioonitegudega –on muidugi inetu.

Kas teist oleks võinud saada minister, kui te ei oleks suurettevõtja Oleg Ossinovski poeg? Palun vabandust, kui see kõlab taktitult. Küsin seda selle pärast, et Oleg Ossinovski on olnud SDE annetaja.

Laias plaanis on isa olnud väga palju osaline selles, mis minust on täiskasvanud inimesena saanud. See on loomulik. Ma ei ole kunagi varjanud, et minu poliitilise karjääri algus toimus isa toel, ka rahalisel toel. Minu esimeste riigikogu valimiste kampaania rahastamine toimus isa toel. Hiljem on ta erakonnale annetanud, need summad ei ole olnud võrdluses teiste annetajatega väiksed, aga ka mitte erakordselt suured. Isa on annetanud alati avalikult, see on olnud näha ja teada.

Minu ja isa suhe on olnud üks kõige enam avaliku tähelepanu all olnud suhteid. Tihti ka ebaõiglaselt, aga iseenesest on avalik tähelepanu õigustatud. Ma olen teadlik, et püütakse meelevaldseid seoseid luua, kirjutatud on igasuguseid totakaid arvamuslugusid. Ega see minu tööd lihtsamaks ei tee, aga ma olen ikkagi poliitikuna saavutanud selle, mis ma olen saavutanud, tänu oma tööle. Meie erakonnas ei määrata kedagi ühelegi positsioonile selle järgi, kui palju üks või teine on erakonnale annetanud.

Raadiosaadet Jevgeni Ossinovskiga kuula siit.