Hotelli omanikuks alatute võtetega

Pea kümme aastat hollandlase Johannes Wientjesiga koos elanud ning ligi viis aastat temaga õnnelikult abielus olnud Irina usaldas ja austas abikaasat ning oli veendunud, et on mehe poolt hoitud ja kaitstud. Ta sai pikakasvulise hollandlasega tööalaselt tuttavaks 2004. aasta mais Ameerika Ühendriikides ja abiellus 2008. aastal Eestis.

Johannes oli lennuka jutu ja laia haardega. Olles palju reisinud ja lugenud, rabas ta kuulajaid laia silmaringiga.

Isiklikku raha Johannesel Eestis äri alustamiseks küll polnud, kuid hoogsa visionäärina suutis ta panna ka kõige umbusklikumaid uskuma oma projektide teostatavusse ning tema ladus jutt avas investorite rahakotid. Selle rahaga viidi ellu nii mõnigi suurejooneline äriprojekt. 

Idee investeerida hotelli

Irina usaldas abikaasale nii oma äride kui ka perekonna rahaasjade juhtimise. Irina ise töötas luksuskaupluses Fashion Palace. Ta ei kontrollinud abikaasa tegevust, sest pidas teda kogenumaks ja äriasjus targemaks – mees teab, mis mees teeb. Mehest sai ajapikku usaldusväärne autoriteet ka Irina sugulaste silmis. Kellelgi pereringist ei tulnud pähe, et nad satuvad pettuse ohvriks.

2009. aastal tuli Johannes välja jutuga, et Tallinna vanalinnas on müügil hotell Kolm Õde, mis oleks just paras investeerimisobjekt Irina lastelaste tulevikku silmas pidades. Pereliikmed vaatasid objekti üle ning otsus sai tehtud – ostame, investeerime, parendame ja paneme õitsema.

Johannes hakkas selle projektiga tegelema. Hotell kuulus osaühingule Kolm Õde, millel olid laenukohustused ka Sampo Panga ees, nende täitmiseks oli Irina perekond Johannesele raha eraldanud. See raha ei jõudnud aga kunagi sihtkohta. Kuhu Johannes Irina perekonna käest saadu tegelikult paigutas, on praegugi sugulastele vaid uduselt aimatav.

Lahutuseprotsess algas

Alles 2012. aasta septembris hakkas Irina aru saama, et midagi on väga valesti. Tal tekkis konflikt ühe Kolme Õe hotelli töötajaga ja pärast seda hakkas Johannes kodus uksi paugutama ning lahutust nõudma. Rabatud Irina rääkis olukorrast õele, kes soovitas enne mis tahes edasisi samme rääkida Tamos Grupi õigusbüroost Mae Küttikuga, kellel oli juristina kogemusi lahutuste ja ühisvara jagamise küsimustes.

Jurist, olles kuulanud ära Irina kirjelduse sündmustest, vaadanud läbi kõik avalikest registritest kättesaadavad materjalid, tutvunud Johannese maha jäetud hollandikeelsete dokumentidega, nägi jahmatusega, et näiliselt lihtlabase abielulahutuse tagant ilmub välja suur sasipundar, kuhu on segatud mitmed firmad ja mõjukad isikud nii Eestis kui välismaal. Mae Küttiku selge sõnum Irinale oli, et sellise kaasuse lahendamiseks tuleb palgata lisajõude ning kindlasti peab selleks olema mõni vandeadvokaat, kuna asi võib minna välja riigikohtusse. Juhuse tahtel sai Irina hea tuttava käest soovituse pöörduda abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks advokaadibüroo Laus & Partners vandeadvokaadi Raivo Lausi poole.

Vestluse käigus mainis Irina Raivo Lausile ka probleeme, mis olid ilmnenud seoses hotelliga Kolm Õde, mille soetamiseks ja korrastamiseks oli raha tulnud Irina tütrelt. Seda kuuldes unustas Laus Irina sõnade kohaselt täielikult selle, et Irina oli pöördunud tema poole oma abieluprobleemide pärast, ning soovitas tuua kohe ka oma tütar tema juurde, et tallegi õigusabi osutada.

Huvide konflikti kahtlus

Tallinna Äripank on olnud pea kümme aastat Lausi & Partnersi VIP-klient. Tallinna Äripank on olnud segatud nii Laulasmaa mereranna kinnistute afääri kui ka afgaani päritolu piimaärimehele Yagub Haidarile kuulunud Rapla Piima ülevõtmisse. Sama advokaadibüroo üks vandeadvokaatidest Madis Kiisa on Tallinna Äripanga nõukogu liige. Laus määras Irina lahutusasju ajama vandeadvokaat Ene Mõtte, kes oli samal ajal Veiko Kulla firma Petramark esindaja protsessides, mille kaudu Tallinna Äripank lõpuks sai Irina perekonnalt kätte hotelli Kolm Õde.

Irina ja tema tütar sõlmisid Lausi & Partnersiga õigusabi saamiseks kaks esinduslepingut.

Kogu lepingute kehtivusaja jooksul ei pidanud Laus vajalikuks Irinale või tema tütrele teada anda, et Tallinna Äripank on Lausi büroo klient. Irinale jäi arusaamatuks vandeadvokaat Ene Mõtte kohkumine, kui Laus tutvustas talle vandeadvokaati kui isikut, kes hakkab Irina lahutamise ja ühisvara jagamise küsimusega tegelema. Ainsana esitas Ene Mõtte küsimuse, et kas siin pole mitte tegemist huvide konfliktiga, kuid see vaigistati Lausi poolt maha.

Laus veenis Irinat ja tema tütart, et kõige efektiivsem meetod Johannese-taolise sulleri pangakontodele ja varale ligipääsuks ja selle kontrolli alla võtmiseks oleks ajada Johannes Wientjes pankrotti. Ta pani Irina koos Mae Küttikuga selle protsessi jaoks dokumente ja infot koguma ning andmeid läbi töötama. Kõik nende kogutud info ja materjalid olid pea kahe aasta jooksul Lausi & Partnersi käsutuses ning on tõenäoliselt tänaseni.

Irina sõnul juhtus aga nii, et kui tema lahutusprotsess ükskord kohtusse jõudis, ei ilmunud advokaadibüroo poolt kohtusse kedagi. Tõsi, advokaadibüroo tegeles aktiivselt Johannes Wientjesi pankrotiprotsessiga. Moodustati kolmeliikmeline pankrotitoimkond, kus lisaks panga esindajale oli liikmeteks veel Irina tütre õigusi esindavad vandeadvokaadid Viktor Särgava ja Raivo Laus. Lahutamise ja ühisvara jagamise viis Irina lõpule Mae Küttiku ja juba teiste abilistega.

Irina sõnul tekkisid tal 2013. aasta sügisel kahtlused Raivo Lausi topeltmängus. Taustauuring tõi ilmsiks rabava tõe, mille kontrollimise peale polnud keegi tulnud. Irina lõpetas lepingu Lausi & Partnersiga 2014. aasta sügisel ning sama aasta oktoobris lõpetas lepingu ka tema tütar. Vandeadvokaat Ene Mõtte oli selleks ajaks juba sellest büroost lahkunud. Viktor Särgava ja Raivo Laus kutsuti Johannes Henrikus Wientjesi eraisiku pankrotitoimkonnast tagasi.

Kuna Lausi  taustauuring oli toonud välja huvitavaid fakte tema ja Tallinna Äripanga sidemete kohta, püüdis Irina selgust saada, millega oli Laus need kaks aastat tema tütre huvide kaitsmiseks tegelenud. Siis tulidki ilmsiks asjaolud, mida oleks saanud Irina perekonna huvide kaitsmiseks õigel ajal kasutada. Kahju oli juba sündinud, kuid Mae Küttiku hinnangul ei olnud seis siiski veel lootusetu. Uuesti asuti juba kogutud materjali läbi töötama ja selgitati välja Irina nõuded osaühingu Kolm Õde vastu.

Samal ajal liikus hotelli Kolm Õde kinnistu Veiko Kulla vahendusel Äripanga tütarfirmale. (Seda lauset muutis toimetus 29.09.2016, algne lause oli "Samal ajal liikusid Vello Kulla vahendusel Kolme Õe osad Äripangale"). 

Asjaga tegeleb uus büroo

Asjaga tegeleb edasi advokaadibüroo LEXTAL, kes on esitanud kohtusse hulga nõudeid, nende hulgas tagasivõitmisenõuded hotelli ja sellega kaasneva vara kohta. Selles menetluses esindab vastaspoolt ehk Tallinna Äripanka ja TBB Liisingut Viktor Särgava advokaadibüroost Laus & Partners.

Kui Äripäev uuris Irina Wientjesi käest, miks ta pole selle advokaadibüroo kohta ametlikku kaebust esitanud, vastas Irina, et ei pidanud vajalikuks olla see karistussalk, kes peaks sellega ilmtingimata tegelema. „Küll sulid saavad kord ise oma teenete kohaselt,“ ütles ta.

Advokaatide karistamine poleks tema hinnangul enam muutnud paljusid asjaolusid, mis olid päästmatult rikutud. Irina arvates tuli keskenduda sellele, mida oli veel võimalik päästa, mitte raisata aega ja ressursse suhete klaarimisele.

„Suhe advokaadi ja kliendi vahel on sarnane abieluga – te sööte ühte putru, käite ühte jalga ja mõtlete ühtemoodi, olles teineteise vastu üdini ausad. Suhete lõpetamine advokaadiga on nagu abielu lahutamine,“ kirjeldas Irina. Ta on omandanud nende protsesside käigus kõvasti elutarkust ning leiab, et sel hetkel piisas talle täielikult ühest kohtulikust abielulahutamisest.

Kuid asjaolu, et ta pole esitanud kaebust advokatuurile, mille aukohtu liige Laus mingil ajal ise oli, ei muuda Irina arvamuse järgi olematuks ilmselget huvide konflikti, nii varem kui nüüd.

Lugu on kirja pandud Irina Wientjese ja tema esindaja Mae Küttiku jutu põhjal. Johannes Wientjes jäi Äripäevale tabamatuks.