Väikeettevõtja süüdistab patendiametit lohakuses

Pikalt palgatööl olnud 34aastane Silvia Merila ei näinud selles enam väljakutset ning hakkas ettevõtlusega tegelema. Nüüd, kui tema ettevõtjaelu kaubamärgisaaga tõttu katkes, on ta tagasi palgatööl, kuid jagab patendiametiga kemplemise kogemusi teiste väikeettevõtjatega ning nendib, et inimeste teadmised on kaubamärkide alal veel tagasihoidlikud. “Ettevõtted võivad patendiameti otsuseid vaidlustades väga palju kaotada,” hoiatab ta kõiki algajaid äriinimesi. Patendiameti leheküljel on kirjas, et praegu on vaidlustatud 112 kaubamärki.

Soodne algus

Merila ettevõte Faabre OÜ tegeleb rõivaste tootmisega. “Hobi korras õmblesin ja toodete vastu oli suur huvi. Siis otsustasingi hakata ettevõtlusega tegelema. Toode, mida teha ja müüa, oli ju olemas,” meenutab Merila oma ettevõtte algusaegu.

Merila ei raisanud aega ning liitus Tartu Loomemajanduskeskuse äriplaanikoolitustega. Keskuses olid nii eelinkubatsioonikeskus kui ka inkubatsioonikeskus, mis peaksid aitama ettevõtjahakatisel tutvuda ärieluga ning sellega end põhjalikult kurssi viia. Muu hulgas pakutakse seal ka koolitusi seoses kaubamärgi registreerimisega, mis ongi selle loo peateema.

Alguses kulges Merila tee ettevõtlusesse ladusalt. Ta kaitses loomemajanduskeskuses edukalt oma äriplaani ning liikus edasi inkubatsioonistaadiumisse. Äriplaani alusel sai ta taotleda Eesti Töötukassalt ettevõtlustoetust ning omamoodi irooniliselt sai ta teate oma taotluse rahuldamisest naljapäeval, 1. aprillil. Edasine aga paraku naljaks ei kujunenud.

Merila märgib, et töötukassa toetus 4474 eurot oli siiski üsna väike osa sellest, mida ta ise panustas. Tema hinnangul oli omaosalus ettevõtte käimalükkamisse umbes 15 000-20 000 eurot. „Ütleme nii, et see oli piisk merre. Selle eest sain kaks tööstuslikku masinat,“ ütleb ta töötukassa toetuse kohta. „Materjalid, ruumide remondid, poe mööbel oli kõik oma raha eest.”

Kui töötukassalt raha käes, võttis Merila paariks kuuks aja maha ning pani edasise tegevusplaani paika. Kaks kuud hiljem, eelmise aasta juunis, registreeris ta oma ettevõtte ning võttis end kohe ka käibemaksukohustuslaseks. Talvel käivitas rõivaste tootmise. Õmbles sitsilisi-satsilisi pluuse-kleite ise ja ostis õmblusteenust ka sisse.

Samal ajal andis ta sisse avalduse kaubamärgi Ferrede registreerimiseks. Nimi sündis kahest sõnast: ingliskeelne fabric tähendab kangast ning dentelle prantsuse keeles pitsi. “Kui ma selle nime leidsin, tegin palju eeltööd, konsulteerisin kaubamärgivolinikuga,” meenutab Merila.

Merila rõhutab, et kaubamärginduse asjas tegi ta suure eeltöö ise ära. Loomemajanduskeskuses käis patendiameti esindaja kaubamärgi olulisusest kõnelemas ja sealt tekkis Merilal huvi asja edasi uurida. Ta märgib, et tegi nii palju eeltööd kui vähegi võimalik ning ka juristid ja eksperdid, kellega ta suhtles, andsid rohelise tule: Ferrede nimi on ainulaadne ning teist sellist või väga sarnast maailmas pole.

Asi kiskus kiiva

Kui ekspertidelt kinnitus saadud ning endagi töö tulemusena selge, et asi peaks olema kindel, esitas Merila patendiametile Ferrede kaubamärgi registreerimise avalduse. Menetlus kestis kokku viis kuud ning 2015. aasta oktoobris tuli patendiametist positiivne vastus, mis tähendas, et Merila sai seoses kaubamärgiga kõik õigused endale. Küll aga oli aktis kirjas, et kahe kuu jooksul võib patendiameti otsuse vaidlustada.

Merila oli kindel, et kui ka patendiamet asjale rohelise tule andis, peaks asi minema lepase reega. Kaks kuud saigi mööda ning kui esialgu polnud asjast kippu ega kõppu, tuli ühel päeval kiri justiitsministeeriumist: Itaalia suurettevõte Gianfranco Ferré on tema kaubamärgi vaidlustanud, tuues põhjenduseks selle liigse sarnasuse, mis ohustab Itaalia firma tegevust Eestis. “Tuju läks ikka ära küll,” meenutab Merila esimest reaktsiooni.

“Minule anti aega kolm kuud, et vastata sellele vaidlustusavaldusele ja avaldada oma seisukoht. Seda ma tegin. Ma ei olnud vaidlustusega nõus, lähtusin patendiameti ekspertiisotsusest, et ma ei sarnane ühegi kaubamärgiga antud turusegmendis. Selle alusel mina ka tegutsesin,” selgitas ta.

Merila märgib, et kogu tema vahepealne äritegevus tulenes patendiameti otsusest, kes kiitis tema loodud kaubamärgi heaks. Ta tellis pakendid, visiitkaardid, reklaammaterjalid. Rõivastele pani samuti külge Ferrede märgi. Lisaks tellis posu lamineeritud kotikesi, kuhu toode sisse pista. Kotikese ümber käis satiinlipsuke.

“Mis mul nendega enam teha. Pean need sisuliselt minema viskama,” ohkab Merila.

Lohakas töö?

Gianfranco Ferréd Eestis esindav patendibüroo Turvaja patendivolinik Kristjan Leppik sõnas, et kuna juriidiliselt on kahe osapoole vaheline vaidlus veel lõpetamata, ei soovi Gianfranco Ferré asja kohta kommentaare anda.

Nii jäigi Ferrede ning Gianfranco Ferré lugu sisuliselt sõna sõna vastu. Kaubamärgi registreerimise vaidlustas Gianfranco Ferré, kes on moekunstnik Gianfranco Ferre nimeliste kaubamärkide, sealhulgas FERRE omanik, ja seda rahvusvaheliselt. Vaidlustusavalduse lahendas kohtueelne organ - justiitsministeeriumi juures tegutsev tööstusomandi apellatsioonikomisjon - ning leidis, et mõlemad kaubamärgid on samade kaupade segmendis ning on kattuva algusosa poolest üldmuljelt sarnased.

Merila ütleb, et tema kaubamärgi ning Itaalia suurtootja kaubamärgi erinevus on kolm tähte, lisaks ilmselgetele “d” ning lõpus olevale “e” tähele ka “é” täht. Varasematele kohtulahenditele ning loetud materjalidele tuginedes näib Merilale, et see on piisavalt suur erinevus ning üks kaubamärk teist ei ohusta. Samas küsib ta, kuidas on võimalik, et patendiameti eksperdid sellist asja ei näinud, arvestades, et ka Gianfranco Ferré tegutseb samas ärisegmendis ehk kuulub samasse klassifikatsiooni.

Merila sõnul võib ta kuni detsembri lõpuni esitada hagi, ent ei hakka seda tegema, kuna tunneb enda võimalusi väga ahtad olevat. “Eesti on nii väike riik, kaubamärgiga seotud eksperte on vähe, enamik neist ongi kas justiitsministeeriumis või patendiametis. Samad eksperdid on ka kohtus, mistõttu mul ei ole mõistlik edasi kaevata. Gianfranco Ferréle pole mõtet vastu astuda. Mul on odavam juba uus kaubamärk teha, aga seegi käib mulle hetkel üle jõu,” jääb Merila nukraks.

Merila märgib, et laiemat pilti vaadates tuleb väikeettevõtjatele südamele panna, et nad oleksid oma kaubamärgi registreerimisel väga hoolikad. Tema puhul moodustasid üksnes kaubamärgile või sellega seotud kulutused lõviosa sellest, palju ta ettevõtlusesse raha pani. Kui kokku kulus tal 20-25 tuhat eurot, siis kaubamärgiga seotud kulutused moodustasid sellest 8-10 tuhat. “Siia võib lisada ka saamata tulu,” täpsustab ta. Ükski edasimüüja ei taha oma poodi võtta tooteid, mis on seotud kaubamärgivaidlusega.

Patendiametist uuris Merila, kuidas amet tema kaubamärgi ekspertiisi läbi viis, ent pole neilt ammendavat vastust saanud. Gianfranco Ferréga ta kontakti otsinud pole, sest tema jurist soovitas tal seda mitte teha. “See võiks jätta mulje, et ma nagu kardan midagi,” ütles Merila, kes on huvitatud ausast ja erapooletust ekspertiisotsusest.

Merila on iseäranis nukker aga seetõttu, et ta ei mõista, kes võtab olukorras vastutuse. Näiteks eraettevõtluses on iga ettevõte oma toote ja teenuse eest täielikult vastutav. “Riigiamet ei vastuta. Nende töö oleks justkui selline, et kvaliteet ei loe,” on Merila nõutu ja paneb teistelegi ettevõtjatele südamele, et ameti vea tõttu võib kaotada pöördumatult palju aega ja raha.

Kuidas veenduda oma kaubamärgi algupäras?

Patendiameti avalikust registrist selgub, et praegu on vaidlustatud 112 kaubamärki. Kas seda on liiga palju, vähe või parajalt?

Patendiameti kaubamärgiosakond selgitab, et ameti eesmärk on teha korralikku ekspertiisi ning hoida tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poolt rahuldavate kaebuste arv alla 1% võrreldes ekspertiisiotsuste arvuga. “Ja nii see ongi. Rahvusvahelises plaanis on see hea näitaja,” kirjutatakse kirjas. Samuti märgitakse, et vaidlustamine on iga asjast huvitatud isiku õigus. “Ei ole võimalik ette näha kõiki asjaolusid, mille puhul mõni isik võib osutuda asjast huvitatuks,” nendivad kaubamärgieksperdid.

AAA Patendibüroo patendivolinik Almar Sehver märgib samuti, et Eestis ei ole vaidlustuste hulk kuigi suur. Number 112 peegeldab kõiki hetkel menetluses vaidlustusavaldusi, millest mõned on esitatud juba mitu aastat tagasi, kuid senini lahendamata. “Iga aasta esitatakse apellatsioonikomisjonile suurusjärgus 50-70 vaidlustusavaldust, mis teeb umbes 2-3% kõigist esitatud taotlustest,” rääkis Sehver.

Eesti Patendiamet kontrollib ekspertiisi käigus ka varem registreeritud kaubamärke ja ärinimesid, seega ei saa osa kaubamärke registreeritud juba ekspertiisi käigus ilmnenud takistuste tõttu või sõlmivad pooled kokkuleppe ning kaubamärgi vaidlustamise vajadust ei tekigi.

Sehver selgitas, et tegelikult on see tasakaalu küsimus, mil määral peaks riik sellisesse eraisikute vahelisse küsimusse sekkuma. “Kui riik rakendaks kaubamärkidele väga ranget kontrolli, peaks taotlejad teinekord asjata pingutama, et vastata patendiametile ja hankida nõusolekukirju olukorras, kus turuosaliste vahel reaalset konflikti ei olegi,” arutles ta. “Siiski paistab viimaste apellatsioonikomisjoni otsuste valguses, et sagenenud on juhtumid, kus patendiamet otsustab arusaamatutel põhjustel registreerida varasema märgiga äärmiselt sarnase kaubamärgi - see peegeldab teatavat kvaliteedi langust,” ütles tõdes Sehver.

Võrdlus Euroopaga

Kas Eesti 112 vaidlustatud kaubamärki on muu Euroopaga võrreldes proportsionaalselt suur või väike arv?

Sehveri sõnul on seda keeruline võrrelda. Erinevalt Eestist on rahvusvaheliselt üha levinum, et patendiametid ei kontrolli ekspertiisi käigus varasemate sarnaste kaubamärkide olemasolu ja kaubamärgiomanik peab ise jälgima uute kaubamärkide registreerimist ja vajadusel neid vaidlustama. Sellise süsteemi puhul on vaidlusi palju rohkem. Ja muidugi oleneb alati ka varasema kaubamärgi omaniku huvist konkreetse turu vastu, kas ta hakkab vaidlustamisele kulutusi tegema või mitte. Ka patendiameti kaubamärgieksperdid tõdevad, et riigiti erinevad päris palju nii ekspertiis kui vaidlustamise korraldus.

Kuidas patendiameti otsust vaidlustada?

Patendiameti otsust saab vaidlustada justiitsministeeriumi juures tegutsevas tööstusomandi apellatsioonikomisjonis.Taotleja saab esitada kaebuse patendiameti registreerimisest keeldumise otsuse puhul kahe kuu jooksul otsuse tegemisest. Iga asjast huvitatud isik võib esitada vaidlustusavalduse kaubamärgi kohta, mis on avaldatud Eesti Kaubamärgilehes. Vaidlustusavaldust saab esitada kahe kuu jooksul lehes avaldamisest.Vaidlustada võib iga asjast huvitatud isik.Kui isik leiab, et mõni Eesti Kaubamärgilehes avaldatud kaubamärk on kas sarnane tema juba registreeritud või kasutusel kaubamärgiga või ärinimega, või on muu seadusest tulenev põhjus, miks seda kaubamärki ei tohiks registreerida, siis saab ta esitada apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse. Seda, kas isik on asjast huvitatud isikuna käsitatav, hindab apellatsioonikomisjon.

Allikas: Patendiamet

Mida kaubamärgi registreerimisel tähele panna?

Tööta välja hea, meeldejääv ja eristusvõimeline kaubamärk. Ära mõtle üksnes kaubamärgi turundusmõjule!Tutvu patendiameti kodulehega, et jõuda selgusele, missugune võiks kaubamärk olla ning missugustele kriteeriumitele see peaks vastama. Kaubamärk ei tohiks olla näiteks kaupa või teenust kiitev, eristusvõimetu, keelekasutuses tavapäratu jne.Kontrollima peaks ka, kas on olemas varasemaid õigusi, näiteks sarnane kaubamärk samaliigiliste kaupade-teenuste vallas, samas valdkonnas tegutsev sarnase nimega äriettevõte jne. Kaubamärgi kaitsmine on õigusküsimus, millega tuleb arvestada kaubamärgi valiku algfaasis.Kaubamärgi väljatöötamise protsess ise on ettevõtja kanda. Märgi valikul peab selle hilisemat registreerimist silmas pidades arvestama kaht laadi küsimustega – kaubamärgi tähendus ja teiste isikute varasemad õigused.Üldistatult võib öelda, et kaubamärgina ei saa kaitsta tähiseid, mis otseselt kirjeldavad kõnealuseid kaupu või teenuseid, mis on selles ärisektoris tavapäraselt kasutusel. Samuti on kaubamärgi kaitse seisukohast probleemiks, kui varem on registreeritud samal territooriumil kas lausa identne või üldmuljelt sarnane kaubamärk samade või sarnaste kaupade ja teenuste sektoris.Seega tuleb analüüsida tulevase kaubamärgi tähendust ja teha registrites kaubamärgiotsing, seda kõigi keelte ja riikide suhtes, kus kaubamärki plaanitakse kasutada ja seega kaitset vajatakse.Kui kaubamärk on loodud, saab asuda taotlema õiguskaitset. Kui ettevõtja soovib kaubamärgile õiguskaitset Eesti territooriumil, tuleb tal esitada kaubamärgi registreerimise avaldus Eesti Patendiametile.Patendiamet viib läbi ekspertiisi ning positiivse hinnangu korral avaldatakse kaubamärk Eesti Kaubamärgilehes.

Aeg-ajalt võib kuulda ja lugeda juhtumitest, kus reageeritakse üle ja nähakse kaubamärgiprobleemi seal, kus seda ei ole, näiteks kui sarnast kaubamärki kasutavad lennufirma ja suusasaabaste tootja. Need ettevõtted tegutsevad piisavalt erinevates turusegmentides ning konflikt võib nende vahel tekkida vaid erandjuhul, kui üks kaubamärk on mainekas ja teine seda mainet ära kasutab, selgitas patendivolinik Almar Sehver. Tihedamini puutuvad patendivolinikud kokku alareageerimisega ehk klientidega, kes on teinud kaubamärgi valikul puuduliku kaubamärgiotsingu, näiteks jätnud mõne olulise andmebaasi kontrollimata, kontrollinud ainult identsete varasemate kaubamärkide olemasolu või ei ole osanud määratleda sarnaste kaupade või teenuste ringi.

Allikad: Patendiamet ja Almar Sehver