Mihkel Raud on lõplikult lolliks läinud

„Ettevõtlus on imeline asi,“ ütleb intervjuus meelelahutusäri igas nurgas edu saavutanud Mihkel Raud. Edukaks saab tema sõnul ettevõte, mis loob väärtust teistele inimestele – kui väärtust luuakse vaid iseendale, edu ei tule. 

Kas Mihkel Raud on lõplikult lolliks läinud?

Oojaa! Ma arvan, et ma olen sünnist saadik olnud selline. Seda konditsiooni on võimalik kirjeldada erinevat moodi. Minu jaoks tähendab see seda, et sa teed asju, mille sa kaks aastat tagasi enda jaoks täielikult välistasid. Minu arust on see jube tore, kui inimesed seda teevad.  

Te lõite kevadel sisuturundusagentuuri, andsite just raamatu välja, olete saatejuht, muusik. Kuidas ennast kõigi nende rollide vahel kvaliteetselt jagada?

See ongi väga raske, see on paras teadus ja keemia. Mina olen getting things done (asjad tuleb ära teha - toim) metoodika rakendaja. Mulle meeldib jagada ülesanded kategooriatesse – need, millega pean kohe praegu tegelema, need, millega tegelen homme, ja need, millega ma ei tegele. Otsus tuleb kiirelt ära teha – kas ma tegelen sellega kohe, homme või ei tegele üldse. Muide, suurem osa asju on sellised, millega ei ole vaja üldsegi tegeleda – keegi teine lahendab nad ära või lahenevad nad ise.

Kelle ettevõtmistel te silma peale hoiate, kelle tegemisi uhkusega vaatate?

Sten Tamkivi, kelle kirjutisi ma ikka loen ja kelle ettevõtmistest pean. Kristjan Lepiku asju jälgin, üritan jälgida nii palju, kui ma ettevõtlusest tean, mida ta soovitab. Ma arvan, et Indrek Neivelt on teinud palju ägedaid ettevõtteid, tema Pocopay on üks lahedamaid start-up’e.

Milline seis on Eesti meelelahutusäris?

Laias laastus, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, kus makse ei makstud ega arveid esitatud, on Eesti meelelahutusäri soodsas suunas arenenud. Bände, kes läänes regulaarselt esinevad, on Eestis küll ja veel – Trad.Attack! või Metsatöll või Ewert and The Two Dragons. Lisaks veel artistid elektroonilise muusika vallas, kellest laiem avalikkus ei olegi veel midagi kuulnud, kes panevad kogu aeg mööda Euroopat ringi.

Meelelahutusäri on ränk äri. Konkurents on tihe. See, et konkurents Eestis ei ole nii tihe kui Saksamaal, USAs või Inglismaal, on võib-olla isegi hea – kui sa oled Eestis andekas inimene, siis on ikkagi realistlik oma kunst ja looming publikuni tuua. Joel Remmelil soovitan näiteks silma peal hoida, tema paar aastat tagasi ilmunud album on täiesti fantastiline. Või Marie Vaigla bänd Frankie Animal, mulle väga meeldis nende viimane album.

Kas meelelahutusäris on võimalik rikkaks saada?

Ma arvan, et meelelahutusäriga on võimalik saada ennast väga hästi elatatud, absoluutselt. Kui rikkuseks nimetada seda, et tal on raha üle või et tal on võimalik kuhugi investeerida, siis on küll.

Teie uue ettevõtte meeskonnas on peale teie kaks noort inimest. Vana inimese kohta on see üllatav valik, võtta meeskonda 22aastane.

(Muheleb.) See on hästi armas, väga tihti ei juhtu intervjuu käigus, et öeldakse: „Vana inimese kohta oled teinud huvitava valiku“. Eks ma saan ka aru, mis mu sünniaasta on. Ma arvan, et tuleb ennast ümbritseda noorte inimestega, see aitab endal noor püsida.

Üks neist kahest kutist oli mul 2015. aasta alguses riigikokku kandideerides Tartus kampaania juures abis ja me jäime suhtlema, leidsime, et meil on koostööpunkte ja -kohti ka poliitilise elu väliselt. 22aastane ei tee kõiki mu ettevõtte otsuseid, me teeme neid ühiselt. Ka 18aastane on võimeline ettevõtluses tegutsema. Nad näevad asju teistmoodi. Teise generatsiooni vaatenurk on ülioluline, eriti kui sa tead, et su ettevõte tegutseb ka 10–20 aasta pärast. Sest see on see generatsioon, kes teeb siis kõige suuremaid ostuotsuseid.

Probleem on selles, et kui teha ettevõte inimestega, kes mõtlevad samamoodi kui mina, siis esiteks, me ei näe asju, nagu näevad paljud meie potentsiaalsed kunded ja teiseks, ei ole mõtet ehitada oma ettevõte vastavaks maailmale, millest mina pärit olen. Asjad muutuvad, ühiskond areneb, Fleetwood Macid kaovad ja tulevad asemele uued tegijad.

Savisaared kaovad, Rattad tulevad, Ilvesed kaovad, Kaljulaidid tulevad. Milline on teie hinnang praegusele olukorrale riigis?

See, et president ja koalitsioon vahetub, on täiesti normaalne. Ka see on tore, et riiki 17 aastat juhtinud ja nii-öelda riigiparteiks muutunud erakond ennast lõpuks ühel hetkel opositsioonist avastab. Probleem on selles, et kui see õhin üle läheb ja kogu poliitiline rõõm ja kilkamine, et „oh, me saime ühe erakonna opositsiooni üle pika aja“, siis lööb sisse reaalsus. Olles seal pingiridade vahel kõndinud ja neid inimesi teades ja tundes, siis tean, et ega selle koalitsiooni pidamine ja sellega töötamine ei tule lihtne. Aga ega ta ei olnud lihtne ka eelmisel korral ja ega ta peagi lihtne olema. Põhiline on see, et ühel hetkel, kui see pidu läbi saab ja pohmelliga üles ärgatakse ja mõeldakse, et „oh, mis me nüüd tegema hakkame?“, on kriitiline, et ei hakata peale võtma, vaid elatakse pohmell üle ja hakatakse tööle.

Mis nõuandeid annaksite alustavale ettevõtjale?

Oluline on iga senti lugeda ja mitte teha kulutusi, mida ei ole vaja teha. Nendes firmades, mille lähedal ma 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses olin, tehti kohe alguses üsna ogaraid kulutusi ja investeeringuid, mis isegi ei olnud investeeringud – oluliseks peeti, milline firma välja näeb, milline logo välja näeb (ja see ei saa olla odav) ja milline arvuti on (ja see ei saa olla odav). Kulutada raha ainult asjadele, mida väga on vaja.

Mida soovitaksite 18aastasele?

Hakaku kindlasti ettevõtlusega tegelema. Võib-olla kõlan šabloonselt või reformierakondlikult, aga ettevõtlus on tõesti imeline asi ja lisaks sellele, et ta toodab sulle mingit materiaalset rikkust, ma loodan, et ta toodab väärtust ja loob väärtust. See aspekt on erakordselt oluline, et sellest peab olema kasu ka ühiskonnale. Rusikareegel on see, et ettevõte, mis loob väärtust teistele inimestele, on edukas, ja ettevõte, mis loob väärtust vaid sulle endale, ei ole. Tuleb mõelda, et mis on see väärtus, mida ma tahan maailma luua ja mida mu ettevõte peab tegema, et see väärtus tekiks.

Milline on teie põhimõte, millest te kunagi ei tagane?

Ma olen õppinud viimase kahe-kolme aastaga aru saama sellest banaalsest ingliskeelsest väljendist never say never. Tõepoolest ära välista kunagi midagi. Millegi välistamine on kõige rumalam asi, mis inimene endaga teha saab.  Elu algab seal, kus ta lõpeb, seda ei maksa karta.

Autor: Marili Niidumaa, Äripäeva konverentsid