Ettevõtjad andsid riigi pakendiplaanile hävitava hinnangu

Tuleva aasta 1. jaanuariks planeeritav kahekomponendiline pakendiaktsiis aitaks rahandusministeeriumi hinnangul vähendada pakendamist, suurendada pakendiregistrisse jõudva info usaldusväärsust ning tuua riigikassase juurde 15 miljonit eurot aastas. Kaubandus-tööstuskoja arvates on kava eesmärgid küll üllad, kuid valitud meetoditega suureneksid koja arvates vaid ettevõtete haldus- ja maksukoormus ning seadusest kõrvalehiilimine. „Eelkõige on see mõeldud riigikassa täitmiseks,“ möönis hinnangu täna rahandusministrile läkitanud koja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras.

Kahekomponendiline pakendiaktsiis tähendab, et kehtiva taaskasutamise pakendiaktsiisi kõrvale lisanduks turule toodavate pakendite aktsiis. Täiendava maksu jõustumine tähendaks 4000 n-ö pakendiettevõttele seniste aktsiisikulude kahekordistumist, 15 miljonilt eurolt 30-le.

Nõrk järelevalve

Udrase sõnul pakendamist maksumuudatus aga ei vähendaks. Pigem väheneks ettevõtete arv, kes tänini ausalt pakenditelt riigile aktsiisi on maksnud. Praegu valitseb Eestis olukord, kus pakendijäätmeid tekib umbes 30% ehk aastas ca 75 000 tonni rohkem, kui neid turule tuleb. Oma roll on selles välismaa e-poodidest tellitud kaubal ning pakenditel, mida jae- ja hulgimüügis müüaksegi kauba endana, näiteks pappkastid.

Koda möönab, et on palju ettevõtteid, kes kas meelega või kogemata turule toodud pakendeid ei deklareeri. Tahtmine nii talitada on kerge tekkima, sest Udrase sõnul sisulist järelevalvet selle üle, kes pakendeid deklareerib ja kes mitte, ei tehta. „Maksu- ja tolliamet ei pea seda prioriteediks, sest pakendiaktsiisi laekumine on niivõrd väike – 250 000 eurot aastas. Järelevalve tegemine ei tasu ennast ära,“ möönis ta, viidates sellele, et pakendiaktsiisi kogumise halduskulud ulatusid mullu üle 175 000 euro.

Seaduse järgi peaks järelevalvega tegelema Udrase sõnul ka keskkonnainspektsioon. Plaanitud seaduses on rollid, kes mida teeb küll selgemini ära jagatud, kuid otsest viidet selle kohta, et kumbki asutus sellega ka reaalselt tegelema peaks, ei ole. „Vahet pole, kes järelevalvet teeb. Tähtis on, et seda tehtaks,“ sõnas Udras.

Peale ei maksta

Ka praegu pakendavad ettevõtted tooteid nii vähe kui võimalik, sõnas Udras, viidates sellele, et ülepakendamine on lisakulu, mille eest keegi peale maksta ei taha. Teisel juhul imporditakse kaupa välismaalt ning võimalus pakendite kogust mõjutada ettevõtetel puudub. „Kaubamahud on liiga väiksed, et mõjutada rahvusvahelisi tootjaid pakendeid vähendama,“ lisas Udras.

Lahendused teadvustamises

Selleks, et pakendamist vähendada, tuleks pakendi turule toomise aktsiisi asemel koja arvates hoopis panustada teavitustöösse. Mitu ettevõtjat, kes seadusekava kohta kojale tagasisidet andsid, leidsid, et just tarbijate harjumused hoiavad neid tagasi pakendamise vähendamisest.

Samuti aitaks teavitamine koja hinnangul vähendada pakendite aladeklareerimist. Näiteks ajal, kui riik otsustas kehtestada pakendiaruannete auditeerimise kohustuse ning avalikkuses räägiti palju pakendijäätmetest, suurenes ka taaskasutusorganisatsioonidega liitunud ettevõtjate arv, märkis koda, viidates, et see omakorda tõstis pakendiregistris deklareeritud pakendite kogust.

Rahandusministeeriumi pressiesindaja Maria Muraka sõnul on aga paljud asjad uues aktsiisiplaanis veel lahtised ning arutelu nende üle algusjärgus.

Maksustamine pakendamist ei vähenda

Eri riikides rakendatavatel pakendite maksustamise skeemidel ei ole otsest seost pakendikoguse vähenemisega, vahendas koda sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uuringut. Eestis suurenes aastatel 2005–2013 turule toodud pakendikogus 38,7% võrra, kuid Lätis vähenesid samal ajal 15,1% võrra.

Mõlemad riigid kasutasid sel ajal laiendatud tootjavastutuse süsteemi, kus pakendiga seotud kohustused saab üle anda taaskasutusorganisatsioonidele ning taaskasutuse sihtarvude täitmisel saab pakendiettevõtja maksuvabastuse. Kuigi süsteemid on sarnased, oli Eestis pakendite kasv sel ajavahemikul ELi suurim ning Läti oli samal ajal üks edukamaid riike pakendikoguse vähendamisel. 2013. aastal toodi Eestis turule 170 kg pakendeid inimese kohta, kuid Lätis oli see näitaja 32% väiksem ehk 115 kg, tõdes uuring.