Advokaat: petta saanud, ühinege!

Eestis levivad Bitcoini edu najal väidetava krüptorahaga rikastumist lubavad skeemid, mille levikut ei ole seni suudetud ära hoida. Advokaadibüroo Lextal advokaadi Rauno Kinkari arvates aitaks teavitustöö petuskeemid välja praakida, kui inimesed oskaksid vahet teha päris investeerimisvõimalusel ja petuskeemil.

Kui aga tegutsetakse kelmusega, peaksid sellega tegelema politsei ja prokuratuur. Kelmuse väljaselgitamiseks on vaja näha lepinguid, mille skeemiga liitunud on allkirjastanud. „Ilma konkreetseid lepinguid nägemata on väga keeruline öelda, et seal on tegemist kelmusega,“ ütles Kinkar.

Järgneb intervjuu Rauno Kinkariga.

Kuidas saaks riik petuskeemide levikusse sekkuda?

Juhul kui prokuratuur ja politsei tuvastavad mõne inimese käitumises kuriteo tunnused, on võimalik algatada kriminaalmenetlus ja inimest kuriteo toimepanemise eest karistada. Neile, kes on potentsiaalselt mõne investeerimiskelmuse tõttu kahju saanud, pole sellest kriminaalkaristusest sooja ega külma. Petta saanutel on võimalik esitada selle investeeringu pakkuja vastu tsiviilhagi. Tugineda saab näiteks asjaolule, et nendevaheline leping on seadusega vastuolus ja seeläbi tühine. Saab nõuda tagasitäitmist selle investeeringu summa osas ja potentsiaalselt nõuda ka mingisugust kahjuhüvitist, kui on lisaks investeeringule tekkinud mingisugune kahju.

Selge on see, et iga investeeringuga kaasneb äririsk ja selle äririski realiseerumisel võibki inimene rahast ilma jääda. Aga kui inimene tunneb tõesti, et teda on petetud, tuleb kindlasti pöörduda advokaadi poole või kas või mõne tuttava poole, kellel on õigusteadmised.

Kas tasuks koondada ka teisi ohvreid, et oleks kohtus suurem võiduvõimalus?

Kui on kogum inimesi, kes on ühise asja eest väljas, saab kulusid jaotada. Tõenäoliselt on asjaolud ju identsed ja ei ole vaja ratast iga kord uuesti leiutada. Kui inimestel on selleks õigus, saab sama hagiavaldusega raha välja nõuda.

Nende skeemide taga olevad ettevõtted on tavaliselt registreeritud teistes riikides ja siin Eestis ei saaks me justkui midagi teha. Kuidas sellega tegelikult on?

Tegelikult on see esimene punane lipuke. Kui investeeringuid koguv ettevõte on registreeritud Euroopa Liidu välisesse riiki, kuhugi maksuparadiisi, tasub kaaluda kodumaised investeerimisvõimaluste pakkujaid. Aga kui on juba oma raha sellise välismaise ühingu kätte usaldatud, ei ole Euroopa Liidu siseselt keeruline seda tagasi saada. Õigusabi kulutused on lihtsalt suuremad.

Kui on liiduväline või ka Euroopa majanduspiirkonna väline riik, saab alati nõuda raha sisse, aga mis seal salata, see on võrdlemisi keeruline. Kui nõude summa on näiteks 5000 eurot, võib kogu õigusabi kulu kujuneda niivõrd suureks, et võit on võrreldes kulutatud energiaga ebamõistlikult väike. Alati on võimalik raha välismaalt kätte saada, aga inimesed muudavad enda elu asjatult keeruliseks, kui teevad oma investeeringud sellistesse kaugetesse riikidesse.

Kui skeem on registreeritud väljapool Euroopa Liitu ja oled 5000 eurost ilma jäänud, polekski nagu mõtet midagi teha?

Ma ei ütle seda. Seda võib teha ju ka puhtalt missioonitundest. Alati ei peagi rahaliselt plussi jääma. Ma ei taha kutsuda inimesi üles kiuslikkusele, aga ei saa ka sellist ebaõiglust jätta karistamata. Kui tõesti on inimene petta saanud, võib moraalset rahuldust pakkuda ka see, kui selle 5000 euroga lõpuks nulli jääda. Lisaks on see hea koht, kus koondada teisi kahjusaajaid. Kui juba kümme inimest kokku saada, on nõude summa 50 000 eurot. Kuna menetlustoimingud ja menetlusdokumendid on identsed, on sellisel juhul plussi jäämise tõenäosus juba päris hea.

Mida saaks ette võtta nende eestlastega, kes neid skeeme esindavad ja tegelikult siin uute liitujate värbamisega rikastuvad?

Paljude selliste skeemide puhul manatakse sageli nendest esindajatest justkui õhtujuhi ja kaasinvestori pilt, kus ta ei ole ei juhatuse liige klassikalises mõttes ega ka lepinguline esindaja. Näiliselt võib tunduda, et tegemist ei ole esindajaga, aga see ei tähenda, et inimene ei vastutaks enda õigusvastaste tegudega põhjustatud kahju eest. Kui inimene tekitab teisele inimesele lepinguvälises suhtes kahju enda õigusvastase teoga ja ta on sellises tegevuses süüdi, peab ta selle kahju ka hüvitama. Potentsiaalselt võiks sellisel juhul olla võimalik nõuda kahjuhüvitist investeeringu ulatuses ka sellelt „esindajalt“. Raha sissenõudmine võib olla keerulisem kui lepingulise vastutuse puhul, aga mitte võimatu ja taoliste näidete puhul võib see olla õige lähenemine.

Kuidas saab üldse tõendada, et sellise skeemi näol on tegemist püramiidskeemiga, mitte võrkturundusega, nagu skeemide esindajad ise seda reklaamivad?

Ei ole ilmtingimata vaja kasutada sõna "püramiidskeem". Kui me räägime krüptorahadest ja krüptorahaskeemidest, võiks pettuse element seisneda eelkõige selles, et inimestele müüakse „krüptoraha“ ja pärast selgub, et tegemist ei ole krüptorahaga selle klassikalises mõttes. See, et võib-olla on tegemist püramiidskeemiga, on lihtsalt väike boonus.

Kui väidetav krüptoraha ei vasta tegelikult krüptoraha definitsioonile, on investeerijale justkui esitatud valeandmeid. Kui me selle suudame ära tõendada, ei ole ilmtingimata vaja püramiidskeemi väidet puudutada. Seda ongi väga keeruline tõendada, kas tegemist on püramiidskeemiga. Aga kui me tahaksime seda teha, tuleb tõendada, et investeerimise skeem teenib tulu ainult uute liitujate liitumismaksete pealt ja puudub muu mõistlik äriplaan lisandväärtuse loomiseks. Seda on võrdlemisi keeruline tõendada, sest väga keeruline on ligi saada alusdokumentidele. Välisriigi ühingu puhul on ka keeruline jälgida, kus see raha liigub ja mis tegevus seda raha genereerib. Aga see ei ole ka võimatu.

Kas krüptoraha turu reguleerimine aitaks petuskeemide leviku vastu?

Krüptoraha turg on reguleeritud. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses on seadusandja pidanud vajalikuks seada alternatiivsete maksevahenditega kaubitsejatele loa kohustus. Selleks, et luba saada, peab esitama äärmiselt mahukaid dokumente ja selles mõttes on vähemalt näiliselt teinud seadusandja vajaliku regulatiivse töö ära. Kui finantsinspektsioon ütleb, et ta ei saa midagi ette võtta inimeste suhtes, kes ilma tegevusloata alternatiivsete maksevahenditega kaubitsevad, siis kuskil on midagi valesti läinud.

Politsei võiks kontrollida, kas selliseid investeerimisvõimalusi pakkuvatel isikutel on tegevusluba. Sealjuures on oluline ka üldsuse harimine. Minul oleks selliste väidetavalt krüptorahal põhinevate investeerimisvõimaluste pakkujatele esimene küsimus, kas neil on tegevusluba, sest seadus seda nõuab. Kui vastus sellele on ei või et homme saame, ei soovita kindlasti sinna raha paigutada.

Mida peaks jälgima, et mitte sattuda selliste petuskeemide ohvriks?

Esimene asi on kindlasti tegevusluba. Alternatiivsete maksevahenditega kaubitsejal peab olema kehtiv tegevusluba, muidu ei ole ka kaubitsemise õigust. See ühing ei ole kas piisavalt maksevõimeline, et seda tegevusloa menetlust läbida, või teab, et ta ei saaks tegevusluba. Või on mingisugune kolmas hullem põhjus, miks neil seda tegevusluba ei ole. Ükski nendest eriti ei motiveeri sinna investeerima.

Mina isiklikult ei julgeks ajada selliseid asju sularahas. Kui keegi pakub suurepärast hõlprikastumise lahendust, siis ma tahaksin teha seda pangaülekande teel, et jääks mingisugune jälg sellest maha. Juhul kui asi peaks minema kohtusse, ei ole see tõendusliku poole pealt väga hea positsioon, kuhu ennast mängida. Lisaks tundub kõikvõimalike rahapesu põhimõtete kohaselt suures summas sularaha liigutamine lihtsalt ülimalt kahtlane. Sularahas majandustegevus on tänase päevani uskumatul kombel veel lubatud, aga ikkagi on see minu silmis punane lipuke.

Jälgida tuleb ka seda, kas tegemist on ikkagi detsentraliseeritud krüptorahaga. Minu arusaama järgi ei tohiks saada krüptoraha skeemi looja ise endale oma suva järgi krüptoraha juurde genereerida. See süsteem peaks olema selline, kus see on olemuslikult välistatud.