Vahukommikatse tõestab: enesekontroll tagab edu

Ameerika psühholoog Walter Mischel on üks maailma suurimaid enesekontrolli asjatundjaid ning ta on aastakümneid kestnud katsetega tõestanud, et rahulduse edasilükkamise võime mängib eduka elu ülesehitamises väga tähtsat rolli. Mida parem see võime on, seda edukam on inimene, seda tervislikum on tema elustiil ja kõrgem enesehinnang. Ent kas tahtejõud on kaasa sündinud või saab seda õppida? 

Äsja ilmus eesti keeles Walter Mischeli raamat „Vahukommikatse. Miks enesekontroll on edu mootor“. Selle katse tagamaadest ja kaugeleulatuvatest tulemustest räägib lähemalt psühholoog ja koolitaja Arno Baltin.

Mis teeb vahukommikatse nii eriliseks?

Katse teeb nauditavaks tema lihtsus. Katsest on välja kasvanud variatsioonid ja pikaajalised vaatlused ning on tekkinud seosed paljude köitvate küsimustega. Näiteks küsimused: Mis on isiksus? Millises vahekorras on kaasasündinud ja elu jooksul omandatud käitumisviisid? Kuidas saab eksperimentaalpsühholoogia tulemusi argielus rakendada? Milline on sellise sekkumise võimalik toime? Kuidas on vaadeldav käitumine seotud aju toimimisega?

Raamat „Vahukommikatse“ ei räägi kaugeltki ainult ühest katsest. Mis on selle raamatu peamine iva?

Mulle tundub, et peamine sõnum on lootusrikkus. Walter Mischel ütleb, et erinevalt varasemast arusaamast, mille järgi määrasid käitumist tugevasti kas pärilikkus või väliskeskkond, on tegelikult inimese käitumine palju paindlikum. Ja seda paindlikkust saab igaüks iseenda huvides rakendada. Ent lisaks peamisele on veel hulk häid külgnevaid sõnumeid.

Käitumine on ennustatav teatud tõenäosusega. Kui vaatleme oma eelkooliealist last tegemas valikuid, võime ette aimata, kuidas tal täiskasvanueas minema hakkab. Samas lapsepõlve käitumine ei taga või väldi teatud käitumise esinemist hilisemas elus. Inimene on leidlik. Lapsed, kes seati kiusatuse ette ja kes said selle ülesande mõttest aru, leiutasid viisid, kuidas end vaos hoida. Või kui neile neid vaoshoidmise võimalusi näidati, siis võtsid nad need kasutusse.

Õpivõime võib korvata sünnipära ja kasvutingimuste pidurdavat mõju. Vaatamata sellele, et me sünnime siia ilma eri eeldustega, mis avalduvad juba väga varases eas – raamatus on kirjeldatud näiteks katset, milles hinnati titade ärevust, kui emad silmapiirilt kadusid –, on siiski võimalik oma nii-öelda puudujääke elu jooksul õppimise teel korvata.

Kas olete ka ise midagi sellest otseselt oma praktikas rakendanud? Millised on teie isiklikud tähelepanekud?

Paljud lapsed teevad seda, mida minagi mäletan end lapsena tegevat. Paremad palad toidukorral jätsin viimaseks. Ei söönud kõige maitsvamat kohe ära, et saada sellest hiljem, kui vähem maitsev toit söödud, täit mõnu. Esimene kord, kui teadlikult Walter Mischeli lähenemist meenutavat mõttekäiku märkasin, oli 1980. aastate keskel ühe Moskva kolleegi juures kodus. Ta püüdis oma lapse käitumist suunata mõnu edasi lükkama, pikendama. Ma ei teadnud tollal midagi vahukommikatsest, aga see köögis kogetud suhtlus jäi mulle meelde.

Vaata videost, mismoodi lastega vahukommikatset tehakse.

Esimene kasulik kokkupuude Walter Mischeli katsega toimus seoses ajajuhtimisele pühendatud õppetööga. Avastasin Philip Zimbardo ajakasutamise teemalised kirjutised ja esinemised. Raamatus „Aja paradoks“ käsitleb ta nähtust, et inimeste tähelepanu jaotub ajaskaalal erinevalt. Osa inimesi on enam hõivatud mineviku, osa oleviku ja osa tulevikuga. Tulevikust rääkides toob Zimbardo ühes oma videoesitluses toeks Mischeli katse, mida ta ka ise on korranud.

Zimbardo jaoks oli oluline, et osal lastel on „kui …, siis …“ järeldamise oskus paremini arenenud. See seostub võimega tulevikku vaadata, seda ette näha. Kui ma teen praegu seda, siis tulevikus võib juhtuda too. Lapsed, kelle tulevikuperspektiiv oli vähe arenenud, satuvad sageli raskustesse.

Olen kohanud halvakspanevat suhtumist – eriti nende seas, kes on teemaga ainult pealiskaudselt tuttavad –, et need, kes nii-öelda oma vahukommide järel ootavad, võivad mingite parameetrite järgi edukad olla, aga tegelikult on nende elu seetõttu üksluine ja mage, selles puudub õige värvikus ja spontaansus. Kas selles on tõetera?

Mischel ei esita mustvalget pilti. Kujunditena kasutab ta lugu sipelgast ja rohutirtsust. Üks teeb pingelist tööd, et luua talve üleelamiseks varud, teine elab tänasele päevale. Mõlemad on vajalikud. Samas elame meie kliimavööndis, kus ilma talvevarudele mõtlemata suvi rõõmsalt mööda saata oleks hukatuslik. Lühikeses ajalõigus võib see teise kommi ootamine olla elu ilma maitseta. Aga pikas mitte. Unistuste matka jaoks raha koguja saab kogu oma värvikuse hiljem täiega kätte.

Samas ei pruugi ka spontaansus või pidurdamatus olla alati midagi toredat. Mischel kirjeldab vihapidurdamatusega inimesi, kes teatud olukordades spontaanselt plahvatavad. Tagajärg on kehvad suhted. Sellised spontaansed reageerijad võivad jääda tõrjutuks. Neil on raskusi püsisuhete loomisega. Ka Mischel soovitab tasakaalu. Kuum süsteem on omal kohal, et elule vürtsi anda. Kestev tahtejõu rakendamine (impulsi pidurdamiseks) väsitab jahedat süsteemi. Mischel räägib sel puhul tahtejõu kurnatusest.

Kindlasti tasuks vaadata, millist käitumist hüvitatakse antud keskkonnas laiemalt. Kas ettevõtte või riigi tasemel otsitakse lühiajalist tulu või on tavaks teha pikaajalisi kavasid. Seda teemat on ka kultuuriuurijad käsitlemisväärseks pidanud.

Kas enesekontroll on edu mootor?

Enesekontroll on hüve. Edu mootori kohta ma jään vastuse võlgu, sest see oleneb selllest, mida edu all silmas pidada. Kui selleks on võime endale seatud sihte saavutada, siis kindlasti. Enesekontroll kui hüve ei ole uus mõte, pigem võiks öelda, et taasleitud. 2500 aastat kestnud budistlikust traditsioonist võib leida juhtlauseid, mis on Mischeli raamatus pakutuga väga heas kooskõlas. Samuti on selle traditsiooni raames loodud ja arendatud vahendeid nende juhtlausete rakendamiseks. Ka praegune teadveloleku praktika toetub suures osas just sellele vundamendile.