Restoranitest: Maailma suurim veinivalik

Kui peaks välja andma parima turundusega restorani tiitli, läheks see restoranile PM20, kuhu on lubatud oma vein kaasa võtta. Nii on nende veinikeldriks kõik kodud ja poed, ning väide, et ollakse “suurima veinivalikuga baar maailmas”, peaaegu tõene.

Niisama oma veini juua, nagu baaris kombeks, ei luba tegelikult keegi. Õiguse selleks saab alles siis, kui on tellitud vähemalt kaks pearooga või suupistevaagen.

Restorani kontseptsiooni nõrgaks küljeks on asjaolu, et ei Facebookis ega koduleheküljel pole kirjas, milline on PM20 enda veinivalik. Kui pole teada, mida PM20 toidu kõrvale pakub, ei oska ju ka olemasolevaid varusid millegagi täiendada. Sedasi tundub turundustrikk puhtalt hinnale taanduv, andes võimaluse kõhnema rahakotiga külastajatel restoranide üüratutest juurdehindlustest mööda vaadata ja odava, kuid miks mitte hästi valitud poeveiniga end PM20 lopsakate praadide taga hästi tunda. See on ju väga tore. Turunduse plusspoolele läheb ka nimi PM20 ehk Pärnu maantee 20.

Ei täppe ega triipe

Road on restoranis aga tõeliselt prisked. Ei mingeid täppe ega triipe. Taldrik on ääreni toitu täis.

Menüü koostajad pole püstitanud ülemäära keerulisi eesmärke. Enamjaolt on tegemist lihtsate tehnikate ja kooslustega, mis eriliselt ei üllata, aga millega pole võimalik ka alt minna. Paari erandiga. Esimene neist on kopraliha – imeliselt maitsev, pehme ja valmistatud parimal võimalikul moel. Kui lisanditega oleks veidi rohkem vaeva nähtud, teeniks PM20 lisaks turunduse eriauhinnale ka Eesti parima kopraliha pakkuja tiitli.

Samal ajal, kui meie laudkonna Õnnelik oma kopraeelroaga maiustas, pidi lõhe äkise tellinud Õnnetu vesise suuga pealt vaatama. Oma lõhe oli ta kööki tagasi saatnud, sest see oli liiga soolane. Õnneks oli kopraeelroog suurem kui mõne restorani praad ja Õnneliku koprast jätkus tegelikult kahele.   

Lisaks ülearu soolasele lõhele valmistas pettumuse ka pearoog sea sisefileest, mis oli kuivavõitu – õrna sea sisefileega ikka juhtub. Kuna menüüs nimetati sisefileed hõrguks, tundsin end petetuna. Maitsev, enam-vähem, aga mitte mingil juhul hõrk.

Ameerika stiilis searibi koos kõikide lisanditega – friikartul, suitsune BBQ kaste, coleslaw ehk majoneesiga kapsasalat – oli aga aus kaup. Ohtralt pehmet liha, tuline krõbe kartul ja kogus selline, et palka või abilisi.

Oma veini mul polnud. Klaasikaupa pakutavast kolmest punasest ja kolmest valgest veinist lemmikut ei leidnud, seetõttu keskendusin toonikutele ja limonaadidele, mida esindas põhiliselt brittide Fentimans. Seafileega sobitasin nende Herbal Tonicu. Veidi magusam leedrilimonaad klappis aga üllatavalt hästi frititud Brie' juustu ja murakamoosiga.