Kuidas juhtida loojaid?

Kui öeldakse teatri direktor, siis mulle tuleb alati silme ette Carabas Barabas sellest Vene-aegsest Buratino filmist. Te ei ole küll üldse tema moodi, aga kas võiks olla midagi, milles te tunnete temaga hingesugulust?

Eks mind ole aeg-ajalt nii ka kutsutud, aga ta oli ikka väga kuri ja karm, peksis oma näitlejaid. Meil on natuke sõbralikumad suhted. Inimene, kes sellise uhke näitemängu kirjutas, oli ju ka elukogenud ja tal oli teatriga kokkupuuteid, ta teadis, mis ta kirjutas, nii et see sobib küll.

Mida Tallinna Linnateatri direktor õigupoolest teeb? Kuivõrd olete mänedžer ja kuivõrd juhite inimesi?

Ma vaataks suuremat pilti. Eestis on üle 40 organisatsiooni, mis on põhikirjas registreerinud mingil määral etendustegevuse. Need jaotuvad kahte gruppi, repertuaariteatrid ja projektiteatrid.  Suuremad repertuaariteatrid jagunevad minu nägemuse kohaselt kahte gruppi – sellised, keda juhib loominguline juht, ükskõik mis ta ametinimetus on, ja sellised, mida juhib direktor. Neid võiks nimetada produtsendi repertuaariteatriks.

Kuidas on Linnateatris?

Meil on ikka loominguline juht ja selliseid teatreid on veel Eestis. Juhtimise eripära on kindlasti teatris määrav: kus täpselt tehakse otsused ja mis ajenditel repertuaari kujundatakse. Seal, ma arvan, on loomingulise juhi ja direktori otsused tihtipeale erinevad. Kui on kokkulepe, kes teatris põhiliselt loomingulise elu eest vastutab, siis ei tohiks väga suuri arusaamatusi alla.

Leppisime selle intervjuu kokku pikka ­aega tagasi. Vahepeal juhtus midagi, millest rääkis kogu Eesti avalikkus. Nimelt tekkis Postimehes ilmunud intervjuu tagajärjel terav vastasseis näitleja Henrik Kalmeti ja Elmo Nüganeni vahel. Missugune meeleolu on teatris?

Kollektiivi siseasju klatime enda sees ja ma ei saa siin midagi eriti olulist lisada. Aga ma täpsustaksin, et see ei olnud minu arvates nende kahe persooni konflikt, vaid üks noor näitleja avaldas intervjuus oma mõtteid. See on ju normaalne, et inimesed avaldavad oma mõtteid. Elame ühiskonnas, kus kõik eriarvamused on teretulnud, ja kindlasti ei arvusta Elmo ega mina kuidagi neid ütlemisi. Ta valis natuke vale viisi, oleks võimalus olnud ju maja sees arutada asju. Kui üldse midagi ette heita, siis seda: see võimalus tal ju oli.

Teater on elus organism ja küllap hoolitseb ise enda eest, kuidas ta edasi toimib. Publik ei peaks mures olema. Teatrielu on Eestis hästi korraldatud ja kõigil, kes on midagi väärt, on oma koht teatrimaastikul olemas. Keegi kuhugi ära ei kao, toimuvad võib-olla lihtsalt ümberjaotumised. Käteväänamist ja näppude sahtli vahele toimetamist ei hakka olema. Inimesed avaldavad arvamust, valivad oma tee, teevad oma otsuseid, mis seal ikka.

Olete olnud Linnateatris väga kaua, alustasite lavapoisina – selles mõttes unistuste karjäär. Miks teist ikkagi näitlejat ei saanud?

Oi! On inimesed, kes sobivad repertuaariteatri tööga kokku ja kes kindlasti ei sobi. Need selekteeruvad paari kuuga välja. Seal on väga palju eripärasid: õhtune tööaeg, kollektiivne otsustamine ja võib-olla vastupidi, ka allumine, see eeldab erilist inimtüüpi. Küllap ma vastasin neile tingimustele, et ma teatrikeerisesse 1984. aastal sattusin ja olen tasapisi seal eri ameteid pidanud. Just vaatasin, muide, 27. aprillil 1992. aastal tegi mulle tollane direktor Märt Kubo ettepaneku tulla Linnateatrisse tööle direktori ametisse kuupalgaga 4215 rubla.

Kui te juba palga ütlesite, siis võite ju ka praeguse öelda.

4215 rubla, taandage, see on mingi 50 eurot. Praegused direktorite palgad on avalikud, kes huvi tunneb, võib guugeldada, aga ta ei ole väga kõrge, ei pea muretsema.

Olete tunnistanud, et juhina olete iseõppija. Kas te näiteks juhtimisraamatuid loete?

Mulle on neid kingitud ja siis olen vaadanud ja midagi ära tundnud. Ma ei tee teadlikult eneseharimist, et võtan läbi, teen märkmed, joonin alla, proovin praktikasse viia. Püüan olla võimalikult palju oma kollektiiviga koos, tunnetada neid teemasid, mis parasjagu olulised on. Stiililt olen selline, et ma ei lükka asju edasi, vaid püüan lahendada kohe, kui märkan, et mingi teemapojakene hakkab tekkima. Kui püüad ette asju ära hoida või lahendada, siis ilmselt kulutad rohkem energiat kui siis, kui tegeleda juba tekkinud probleemi lahendamisega. Viimasel ajal olen leebem olnud – et kui probleem tekib, siis tegeleme.

Olen alati mõelnud, et ükski juhtimiskoolitus ei tee juhist inimest, aga juht on ikkagi inimene ja siis alles juht. Kus luuakse see baas, millele ehitada juhi oskused?

Eks me ikka kõik tuleme oma kodust. Lapsepõlv ja vanemate edasi antud väärtused on väga olulised, ma arvan, et inimene võtab need ellu kaasa.

Isiklik eeskuju on väga tähtis, et kollektiivi hallata ja olulised otsused ja eesmärgid ellu viia. Peab olema paindlik, ei saa olla jäik, peab olema võimeline kiirelt reageerima, kui olukord seda nõuab. Põhiline on see, et näpp peab pulsil olema kogu aeg. Kui sa hommikul oma asutuse uksest sisse tuled, siis tuleb ikka antennid õigele lainele seada. Ei ole mõtet käia seal istumas ja mingeid muid teemasid lahendada laua taga, vaid ikka tulla ja tegeleda teatri ja töö asjadega. See on hästi tähtis ja seda eeldan ma kõikidelt, kes teatrisse tööle tulevad. Energiat tuleb ikkagi majja juurde tuua, mitte seda ära tassida.

Olete öelnud, et oluline on intuitsioon. Kuidas te ise oma intuitsiooni kasutate ja arendate?

Repertuaariteatri elu on ju kordus, nagu ikka elus käib kõik mingit ringi pidi. Kui sa oled nii palju aastaid juba juhtinud, siis oskad kergesti ennustada olukordi, mis tekivad, sest oled juba korra need ringid läbinud. Kui sa oled vigu teinud, siis sa järgmise ringi ajal suudad neid vältida. Teatris ei ole sarnaseid päevi, kuigi teemad võivad korduda. Alati on mõni uus inimene, kes mainib näiteks koosolekul mingit teemat, ja siis ma panen korra silmad kinni: me just tegelesime sellega, see sai ju ära otsustatud. Siis teen silmad lahti ja vaatan: oi, see on ju uus kolleeg, ta on nüüd mõni aeg töötanud siin ja on ringiga jõudnud nende küsimusteni, mis varem on juba läbi käinud. Mul ei ole mingit õigust talle öelda, et ärme seda teemat aruta. Tuleb uuesti läbi võtta. Nii see käib, on vaja kannatlikkust ja rahulikku meelt.

Juhtidest ja alajuhtidest sõltub kollektiivis väga palju: mis meeleolu seal valitseb, mis teotahe. Kui juhid on närvilised või ei käitu adekvaatselt, siis kandub see ebaadekvaatsus alluvatele ja keegi ei oska enam ­õigeid otsuseid teha, kõik jäävad kuidagi ootele. See on ajakadu ja seda ei ole kindlasti vaja. Tuleb teha õigel ajal õigeid otsuseid, pead aimama, mis otsust ja mis aja jooksul su kollektiiv ootab. Kui magad õige hetke maha, ei ole mõtet enam takkajärgi isegi õigete otsustega välja tulla.

Kui palju erineb loovinimeste juhtimine teiste inimeste juhtimisest? Kas siin on mingit vahet?

Kindlasti on. Nad on emotsionaalsemad, ettearvamatumad. Mõtlevad öö jooksul asjad kardinaalselt ümber. Loomeinimesed on keskendunud parimale kunstilisele kvaliteedile. Kui ruumis on koos 10–15 inimest, kes loovad uut lavastust, siis on normaalne, et seal võivad eriarvamused olla. Keegi peab olema seal ruumis – konkreetsel juhul lavastaja –, kes filtreerib kõige olulisemad asjad ära ja suudab selle lõppresultaadi parimal moel ära fikseerida. See on suur oskus. Räägitakse teatriimest – ja see on tõesti sõna otseses mõttes ime. 

Näiteks oli meil hiljuti “Macbethi” esietendus, millest on viimasel ajal ka palju juttu olnud. Me alustasime kaks aastat tagasi väikesest ideepojukesest. Ja lõpptulemus on ju tihti prognoosimatu. Vahel juhtub nii, et nädal aega enne on paanika, kuna tundub, et midagi pakkuda ei ole, aga viimasel nädalal kõik maksimaalselt kontsentreeruvad, ja laupäeva õhtuks, kui on esietendus, saadakse väga hea tulemus. Just nimelt see üks inimene seal ruumis, on ta siis lavastaja või keegi teine, peab olema see, kes selle asja lõpuks ära fikseerib. On hulk loomingulisi inimesi, keda huvitab palju rohkem protsess kui lõpptulemus, aga me peame mingi lõppresultaadi andma ja selle publikule välja käima.

Aeg-ajalt on kombeks kurta Eesti juhtimiskultuuri üle. Kuidas teie näete Eesti juhtimiskultuuri laiemalt?

Ma vastaksin üldisemalt, et eestlased on väga tublid – väike rahvas ehitab oma riiki üles, ja me oleme seda saanud teha vähe aega. See käib ka juhtimise kohta, et alati peavad liidrid välja kasvama, kes asja veavad. Selle jõu, inimeste ja potentsiaaliga, mis meil kasutada on, ma arvan, et me teeme õigeid otsuseid. Tõsi, väga palju aega, energiat, raha läheb raisku, aga tasapisi mulle tundub, et liigume õiges suunas.Inimkond jaguneb kolme gruppi: vedurid, vagunid ja pidurid. Kui seda klassifikatsiooni vaadata, siis minu arust on kõik selge. Kõik need komponendid on olulised. Vedureid on alati vähem kui vaguneid, peabki olema. Seda saab laiendada ühiskonnale laiemalt ja ka väiksematesse asutustesse, kus on kollektiiv – kindlasti on ka seal vedurid, vagunid, pidurid.

Me arutasime just toimetuses, missugune võiks olla Eesti keskmine juht. Arvasime, et see on 40–50aastane mees. Kui see peaks nii olema, siis mida see Eesti kohta räägib?

No kui ta on nii, siis need on ju mehed, kes alustasid 25aastaselt või sealkandis. See on minu arust loogiline. Hea oleks, kui see nii ka jääks, et ei oleks kümne aasta pärast uuring, et keskmine juht on 60aastane mees. Kindlasti oleks äge, kui oleks 50aastane naine või sugude jaotus oleks pooleks. Kindlasti naised vaatavad juhtimisele hoopis teise pilguga ja oskavad teha võib-olla palju adekvaatsemaid otsuseid mingis olukorras.

Ma olen ise mõelnud nii, et linnateater on 51aastane ja kui teatri töötajate keskmine vanus on alla teatri vanuse, siis on kõik hästi. Teatris peavad noored tööl olema ja me peame mõtlema oma järelkasvu peale.