Eesti suhtumine siiakolijatesse ajast maas

Eriti valusalt tunnetavad seda ettevõtted, kelle välismaalt Eestisse tööle palgatud spetsialist soovib siia tulla koos perega.

Eesti pole veel suutnud kohaneda muutunud elukorraldusega ning endiselt ollakse oma seadustega ajas, mil peamiseks probleemiks olid hallipassiomanikud, leiavad aastaid ettevõtetes välismaalasi tööle värvanud Riina Einberg, kes praegu töötab Taxify andministratsiooni juhina, ja advokaadibüroo Triniti partner Ramil Pärdi. “Kogu migratsiooni regulatsioon lähtub meil sellest, et inimesed tulevad ja jäävadki siia. Aga palju on neid, kes tulevad aastaks-kaheks, neil polegi huvi ega vajadust ära õppida eesti keelt. Neile häid lahendusi ei ole. Eeskätt tervisekindlustusel ja haridusel,” tõdes tööjõuturgu puudutavate seadustega hädas olevate inimeste abistamisele keskendunud Pärdi.

“Oleks vaja vaadata suuremat pilti. See, mis oli aastal 1990, ei ole praegu enam mõistlik. Inimeste töö- ja elusoovid on muutunud ning me seisame silmitsi sootuks teiste probleemidega. Mujal maailmas on suhtumine juba üldisemalt selline, et tullakse ja minnakse. Eriti hea näide on muidugi Austraalia, kus seda igati soodustatakse. Ka Austraalia enda noored käivad Euroopas tööl. Esmalt on vaja aga muuta suhtumist. Küll siis ülejäänud asjad järgi tulevad,” ütles Einberg.

Välismaalasest töötaja Eestisse tööle vormistamine on nii ettevõtetele kui ka siia tööle asunud inimestele üks aeganõudev asja­ajamine, mis võib kesta kuid. “Oleme isegi inimesi Eestist välja saatnud, sest 90 päeva kehtiv viisa oli kohe läbi saamas ning inimesel polnud ikka veel tööluba,” tõdes Einberg.

Kes kannab elamiskulud?

Esimene komistuskivi on tema sõnul elukoha leidmine koos sissekirjutusvõimalusega. Kui seda ei ole, ei saa hakata taotlema ei ID-koodi, ega -kaarti, rääkimata perearstist ja muust. “Meie korteriomanikud ei ole eriti agarad seda võimalust pakkuma ning teatavat umbusku tuntakse ka välismaalaste ja nendega kaasneva keelebarjääri ees. Olen ise enda juurde koju mitu välismaalast sisse kirjutanud, et inimesed saaksid hakata võimalikult kiiresti asju ajama.”

Seni, kuni töötajal eluaset aga pole, peab tema majutamise eest hoolitsema ettevõte. See on aga kulu, mida meie maksuametnikud ei kipu eriti lahkelt ettevõtlusega seotud kulude alla liigitama. “Paljuski sõltub see sellest, kuidas asju põhjendada. Minu seisukoht on, et kui ettevõttel on kasutusel korter, mida antakse oma töötajale ajutiselt kasutada, on see ettevõtjale oluline investeering ja see on ettevõtlusega seotud kulu. Maksuamet võib seda muidugi teisiti tõlgendada,” ütles Pärdi. 

Maksu- ja tolliameti maksude osakonna talituse juhataja Tiina Normaku sõnul sõltub kõik sellest, kas inimene omab töökoha lähedal elukohta või mitte. Ehk kui on tegemist ajutiselt korteriotsingul oleva välis­maalase majutamisega, on see tema sõnul ettevõtlusega seotud kulu. Kui töötaja on aga oma ametlikuks elukohaks registreerinud korteri lähemal kui 50 km töökohast, läheb see juba erisoodustuse alla. Küll aga peab tööandja arvestama seda, et hüvitataval summal on kindlad piirangud ning näiteks korteri üüri- ja hotellikulu see igakuiselt enam ei kata.

Jäigad seadused

“Maksuvabad on töötaja majutamisega seonduvad kulud, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 km kaugusel töökohast ja töötajal ei ole lähemal asuvat eluasemena kasutatavat kinnisvara. Maksuvaba majutuskulu piirmäärad on Tallinnas ja Tartus 200 eurot kuus ning mujal Eestis 100 eurot kuus ühe töötaja kohta,” ütles Normak, kelle sõnul ei ole maksuvabastuse kasutamisel vahet, kas tööandja ostab korteri, üürib selle või tasub hotellikulud. “Nii olukorras, kus töötaja majutatakse ajutiselt tööandja korteris, kui ka olukorras, kus tööandja üürib töötajate majutamiseks korteri, tuleb aluseks võtta korteri üürituruhind, see tähendab nii korteri üürikulu kui ka kommunaalkulud. Kui kulud kokku jäävad alla piirmäära, siis erisoodustust ei teki. Kui kulud ületavad piirmäära, siis maksustatakse erisoodustusena piirmäära ületav osa.” 

Ka Riina Einberg tunnistab, et Eesti seadused on selles küsimuses üsna jäigad. “Olen aidanud püsti panna ka välismaiseid kontoreid ja erinevates maades on selleks ette nähtud uue töötaja ümberasumise kulud koos lennupiletite, esmase elamispinna, maakleritasu, kolimiskulude ja kõige muuga. See kõik on ettevõtluskulu. Meil see paraku nii ei ole.”

Ingliskeelne kooliharidus kallis

Kui ajutiselt Eestis töötav välismaalane tahab kaasa võtta ka pere, siis peavad kõik läbima sama tee ning lisaks leidma ka lastele lasteaiakoha või kooli, mis on järgmine tõsine katsumus. Kui pere kõneleb vene keelt, pole probleeme. Kui aga soovitakse oma laps panna ingliskeelsesse lasteaeda või kooli, siis selliseid õppeasutusi on Eestis vaid Tallinnas ja Tartus ning valdavalt on need erakoolid.

“Õppetasud on neis müstilised. Kui toome siia tööle tippspetsialisti, siis tema elab selle üle, kuid näiteks meil on viimasel ajal väga palju ka lihtsamate ametite inimesi, kelle väärtus seisneb mõne kindla keele oskuses ning kes teenivad Eesti keskmist palka. Nendele on see juba väga suur väljaminek,” tunnistas Einberg, kelle sõnul selliste koolikohtade vajadus Eestis aina kasvab ning sellest on haridusministeeriumile räägitud aastaid. Olude sunnil on ettevõtted juba ise hakanud Eestis ingliskeelseid koole looma.

Haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja Tarmu Kurm tõdeb, et välismaalastel on Eestis võimalik ingliskeelset haridust saada peamiselt erakoolides, kuid õppekohtade arv kasvab neis pidevalt. “2017/2018. õppeaastal kasvas seoses Tallinna Rahvusvahelise Kooli avamisega õppekohtade arv 1.–6. klassi õpilastele ning 2018/2019. õppe­aastal täieneb ingliskeelsete õppekohtade arv pealinnas veel umbes 400 õppekoha võrra. Nimelt kolib Tallinna Euroopa Kool järgmisest õppeaastast uutesse ruumidesse,” selgitas Kurm, kelle sõnul on ka Tartus väga head võimalused ingliskeelseks õppeks.­ “Riigi toel ja erainvesteeringute kaasabil on Eestis kujunenud toimiv ingliskeelset haridust pakkuv koolide võrk. Inglise keeles saab 2017/2018. õppeaastal õppida Tallinnas ja Tartus asuvas kaheksas üldhariduskoolis ja kuues koolieelses lasteasutuses.”

Kuidas inimese siiasaabumine välja näeb?

Riina Einberg, praegune Taxify peadirektor

"Kõigepealt peab ta leidma elukoha. Laias laastus võime jagada siia tööle tulijad 3–4 klassi: esiteks need, kes juba elavad kohapeal, on ELi kodanikud või saavad siin viibida ja töötada ilma eraldi tööloata.

Teiseks kolmandate riikide kodanikud, kes on siin varem töötanud või õppinud või õpivad ja otsivad lisaks tööd. Kolmandaks need, kes siia tulevad n-ö puhta lehena. Nende puhul tuleb esmalt teha kindlaks põhjus, mille alusel nad siia saavad tulla, vormistada see alus, nt viisa, et tulla tutvuma, töövestlusele jne.

ELi inimesega on lihtne, ta peab tulema kohale, leidma elukoha, sõlmima üüri­lepingu, saama kokkuleppe sissekirjutuseks, saab ID-koodi, seejärel peab taotlema politsei- ja piirvalveametist ID-kaardi. Kui see on olemas, siis saab teha tervisekindlustuse, pangakonto, vormistada maksuresidentsust, valida perearsti jne. Seega isegi ELi kodaniku jaoks on see aeganõudev protsess. Alates sellest, et saada üüripind ja et selle pinna omanik annaks nõusoleku end sinna sisse kirjutada. Paljud paraku ei nõustu sellega, palju on välismaalaste suhtes eelarvamusi ja umbusku, samuti keelebarjäär. Palju läheb ka meie aega sellele, et aidata sõlmida lepinguid, leida sobiv pind jne. Olen ise vormistanud enda juurde koju välismaalasi, et inimesed saaksid asja käima, et nad saaksid ID-koodi ja -kaardi, ühistranspordi kaardi jne. Muidu nad jäävadki ootama, sest korteri leidmine ei ole sugugi nii lihtne."